Tervis,

KAS PÄÄRU OJA SAAB PEKSA? | Näitleja on valmis Uku Jürjendaliga rusikad ristama: „Loodame, et ta ei ürita mind kohe nokauti lüüa!“

KAS PÄÄRU OJA SAAB PEKSA? | Näitleja on valmis Uku Jürjendaliga rusikad ristama: „Loodame, et ta ei ürita mind kohe nokauti lüüa!“

„Kui olen näinud, et ta on mõistlik mees, siis teeksin temaga kerget sparringut küll. Mitte muidugi sellist, kus ta üritab mind nokauti lüüa,“ muigab Oja, kes loodab enne suurt võitlusõhtut võimaluse korral osaleda ka Jürjendali seminaril.

Kuigi näitleja on harjunud publiku ja kaamerate ees esinema, tunnistab ta, et eesootav ülesanne tekitab temas parajat ärevust. Ja sugugi mitte sellepärast, et areenil lendavad rusikad. „See tuleb siis, kui Unibet Arena läheb käima, ma pean lavale astuma ja esimesed sõnad ütlema. See on ikkagi hirm – tunne, et nüüd jään vahele,“ kirjeldab ta hetke, mida juba ette pelgab.

„Nende suurte meeste kõrval tundun ma endale natuke naeruväärne!“

Pääru Oja ja poks? Esmapilgul ei pruugi see olla just kõige ilmsem kooslus. Ometi on näitleja võitlusspordimaailmaga märksa lähemalt tuttav, kui arvata võiks. Kõik sai alguse Endla teatri lavastusest „Rocco ja tema vennad“, kus Oja kehastab Simone Parondit – meest, kelle elus põimuvad poks, armukadedus, vägivald ja enesehävitus.

Lavastus põhineb Itaalia režissööri Luchino Visconti 1960. aasta filmil „Rocco e i suoi fratelli“ ning räägib perekonnast, kes kolib Lõuna-Itaaliast Milanosse paremat elu otsima. Poksist saab ühele vennale võimalus vaesusest välja murda, kuid edul on oma hind.

„Poks oli 1950. aastate Itaalias, nagu ka mujal maailmas, tohutult populaarne. Lõuna-Itaaliast põhja kolinud meestele, kellel polnud haridust või muid oskusi, võis see olla võimalus silma paista ja midagi saavutada,“ selgitab Oja. “

Tema kehastatav Simone pole aga sugugi paipoiss. „Ta on hirmus paha tegelane, kuid tema lugu võib vaadata ka omamoodi sõltuvusloona. Selle poisi elu läheb paraku väga raskelt.“ Et poksija rollis usutav olla, ei piisanud üksnes rusikate vibutamise imiteerimisest. Oja tõmbas ise poksikindad kätte ja suundus treeningsaali.

Järgnes kolm kuud peaaegu igapäevast rassimist. „Tegime iga päev trenni, et keha hakkaks õigesti liikuma. See oli kolm kuud väga tihedat tööd. Andsime endast parima, kuigi nende suurte meeste kõrval tundun ma endale vahel ikkagi natuke naeruväärne,“ meenutab näitleja eneseirooniliselt.

Loe edasi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga