Sageli mõistavad inimesed elektri hinna all börsihinda. Kui see langeb nulli lähedale või miinusesse, võiks arvata, et elekter on tasuta. Nii see pole, sest börsihind moodustab ligi poole elektriarvest. Ülejäänu moodustavad võrgutasud, maksud ja elektrisüsteemi toimimiseks vajalikud teenused.

Elektrisüsteemi lisandub järjest rohkem tuule- ja päikeseparke. Kui tuult ja päikest on palju, saab elektrit toota odavamalt ning turuhind on madalam. See on tarbijale hea uudis. Paraku ei puhu tuul ega paista päike alati just siis, kui elektrit kõige rohkem vaja on.

Elektrisüsteemis peab tootmine ja tarbimine olema kogu aeg tasakaalus. Kui külmal talveõhtul jääb tuul vaikseks või katkeb ühendus naaberriikidega, peab elekter tulema kuskilt mujalt või tuleb tarbimist vähendada.

See ongi elektriarve teine pool: me maksame ka selle eest, et elekter oleks olemas siis, kui meil seda kõige rohkem vaja on. Selleks vajame tugevaid võrguühendusi, juhitavaid tootmisvõimsusi ja reserve. Need tagavad, et ka keerulisel hetkel ei kaoks elekter ära ning tuled jääksid põlema ja külmkapp töötaks.

Tarbijal on varustuskindluse tagamisel järjest suurem roll. Kodudesse paigaldatakse päikesepaneele, soetatakse elektriautosid ja soojuspumpasid ning järjest rohkem inimesi otsib võimalusi energiasõltumatuse suurendamiseks. Eestis on juba üle 20 000 elektritootja.

Kohalik elektritootmine, salvestamine ja tarbimise juhtimine aitavad suurendada varustuskindlust ning vähendada koormust elektrisüsteemile.

Seetõttu ei piisa energiapoliitikas küsimusest, milline elektrijaam toodab kõige odavamat elektrit. Odavaim elekter ja väikseim arve ei pruugi olla üks ja sama asi.

Palju olulisem on see, et süsteem võimaldaks tarbijale pikaajaliselt võimalikult soodsat arvet ja samal ajal kindlust, et elekter on olemas alati, kui seda vaja.

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia video valmis teaduspoliitika konverentsi “Teadus kui Eesti arengumootor (XIII). Rasked valikud: mida me teame enne, kui otsustame?” raames.