Eestis tööealistest elanikest (25–64-aastased) on doktorikraadiga 1,1 protsenti. See näitaja on pisut väiksem kui Euroopa Liidu keskmine (1,3 protsenti), kuid jääb märgatavalt alla näiteks teadusmahuka majandusega Rootsile (2,2 protsenti) ja tugeva tööstusliku innovatsiooniga Saksamaale (1,9 protsenti).

Suurem doktorikraadiga inimeste osakaal seostub enamasti kõrgtehnoloogia, teadusmahukate teenuste ja innovatsioonisüsteemi arenguga. Selleks, et Eesti-suguses väikeriigis neid valdkondi jõulisemalt arendada, on doktorikraadiga inimesed eriti olulised, sest meie konkurentsieelis ei saa tulla odavast tööjõust ega suurest siseturust, vaid haritud inimestest ja teadmispõhisest lähenemisest nii era- kui ka avalikus sektoris.

Haridussilma andmeil ei ole doktorantuuri lõpetajate arv sihiks seatud 300 ületanud – mullu oli see 292. Riik on doktorikraadiga inimeste nappust teadvustanud ja tänu sellele on suurendatud riigi rahastatavate nooremteadurite kohtade arvu. Samas on see siiski vaid pool rehkendusest, sest nooremteaduri palgafond katab vaid tema miinimumpalga. Ülikool peab leidma teist sama palju, mis on vajalik nooremteaduri teadustöö, tööandja kulude, sh töövahendite, õpirände, koolitamise ja muude doktorantuuriga kaasnevate kulude katmiseks.

Rohkem doktorikraadiga spetsialiste erasektorisse

Tuleb tõdeda, et Eesti probleem ei ole ainult doktorikraadiga inimeste vähesus, vaid ka nende napp kasutamine erasektoris. Eurostati andmeil oli 2024. aastal Eesti ettevõtetes töötavast 4416 teadlasest ja insenerist doktorikraadiga 8,4 protsenti. Kui võrrelda seda näitajat teiste riikidega, siis Austrias oli see osakaal 16 protsenti ja Sloveenias 23 protsenti. Võrreldes 2023. aastaga kasvas Eesti ettevõtete teadustöötajate ja inseneride arv 21 protsenti, doktorikraadiga töötajaid aga juurde ei tulnud.

Erasektori teadus- ja arendustöötajate osakaalu suurendamiseks on riik loonud viimastel aastatel ettevõtetele toetusmeetmeid. Neist uusim on ettevõtja teadus- ja arendustöötaja toetus, mille abil hüvitatakse osa spetsialisti palgast makstud tulumaksust. Selle meetme puhul aga ei tehta vahet, kas töötajal on doktorikraad või mitte. Teadmussiirdedoktorandi palkamist ettevõttesse toetatakse sektoritevahelise mobiilsuse meetmest, mille viimane taotlusvoor lõppes tänavu augustis.

Kahjuks levib otsustajate ja tööandjate seas ikka veel eelarvamus, et doktorantuur keskendub kitsalt ülikooli vajadustele ning doktorikraadiga inimene on eluvõõras ja tunneb ainult oma kitsast uurimisvaldkonda. Kui aga vaadata, millised on kõrgharidusstandardis doktorandile pandavad ootused – tipptasemel uurimistöö tegemise käigus tuleb omandada ka strateegilise juhtimise, ühiskondliku mõju hindamise, selge kommunikatsiooni ja palju teisi üldoskusi – ja talle pakutavad enesetäiendamisvõimalused, siis on selge, et selline ettekujutus ei vasta enam ammu tõele.

Doktorikraadiga inimeste tugevad küljed on oskus töötada ebamäärastes olukordades ja vähese informatsiooniga, analüüsida suuri andmekogumeid ja hinnata tõendusmaterjali kvaliteeti, juhtida keerukaid projekte ja lahendada seni keerukaks osutunud probleeme.

Lisaks sellele, et doktorantuuri on võimalik läbida ettevõtte töötajana ja tööandja uurimisteemaga, pakub ülikool hulgaliselt ettevõtlikkust, juhtimis- ja meeskonnatööoskusi arendavaid koolitusi. Doktoritöös võib asendada mõne teadusartikli patendi, patenditaotluse või rakendusliku lahendusega. Samuti saab doktorantuuris luua nii kohalikke kui ka rahvusvahelisi võrgustikke, mille abil kujundada innovatsiooni kõigis sektorites.

Euroopa riikides tehtud uuringute põhjal on doktorantuur ja doktorikraadiga inimeste karjäär muutumises ning aina rohkem suundutakse akadeemilisest sektorist väljapoole. Seepärast on ühise keele leidmine tööandjatega eriti tähtsal kohal. Kas see on aga tööandjale arusaadav, milliseid oskusi doktorantuur inimesele annab? Kas doktorandi omandatavates üldoskustes ja hoiakutes on tööandja seisukohalt midagi puudu või vastupidi, see tuleb talle üllatusena?

Rahvusvaheline kogemus näitab, et arvukad kokkupuutepunktid ülikooli ja tööandja vahel tulevad kasuks kõigile, eriti doktorandile. Näiteks Norras tõdes umbes kaks kolmandikku ettevõttega koostöös doktorikraadi saanutest, et ilma selle võimaluseta poleks nad doktorantuuri astunud (Menon 2025). Taanis töötavad teadmussiirdedoktorantuuri läbinud spetsialistid muud liiki doktorantuuris õppinud inimestest sagedamini erasektoris ja juhtival kohal (Innovationsfonden 2021).

Partnerasutuse uurimisteema ülikoolis

Teadmussiirdedoktorantuur on võimalus kasvatada Eestis ülikoolide ja ettevõtete koostöös doktorikraadiga inimeste arvu lähtuvalt tööturu vajadustest. Alates 2022. aastast on Tartu Ülikool jõudsalt selles suunas arenenud. Kui alguses oli teadmussiirdedoktorante vähe, siis praeguseks on üle 10 protsendi Tartu Ülikooli vastuvõetutest enam kui 40 partnerorganisatsioonist pärit teadmussiirdedoktorandid.

Seejuures on asutusi, mis on teaduskoostööd pidanud sedavõrd oluliseks, et on sõlminud ülikooliga teadmussiirdedoktorantuuri raamlepingu. Üks selliseid on näiteks Cybernetica AS, kus on kraadi kaitsnud juba kümmekond doktorit ja mitu nooremteadurit on praegu Tartu Ülikooliga koostöös teadustööd tegemas. Ettevõtte juhatuse liige ja infoturbeinstituudi direktor Dan Bogdanov on tõstnud ettevõttes töötavate doktorantide tugevate külgedena esile kiiret õppimisvõimet ja suutlikkust intellektuaalselt pingutada. Doktorantide kaasabil on ettevõte loonud näiteks turvalise andmeanalüüsi süsteeme, mis hõlbustavad nii e-riigi toimimist, riikideülese statistika kogumist kui ka satelliidiliiklust.

Ülikooli teadmussiirdedoktorantuuri partnerite seas paistavad silma ka Eesti meditsiiniasutused, kust on doktorantuuri astunud ligi paarkümmend töötajat. Seejuures ei piirdu nende uurimisteemad üksnes kliinilise meditsiiniga, vaid nende seast leiab ka näiteks üldisemaid organisatsiooni ja meeskondade arendamisega seotud uurimisteemasid.

Teadusmahukate ettevõtete puhul peab sageli paika tõik, et nende kitsas tegevusvaldkonnas on vajadus erialaekspertide järele suurem, kui ülikool pakkuda suudab. Näiteks kirjeldas Icosagen AS-i teadusdirektor Mart Ustav jr ühel ülikooli koostööseminaril, et Eesti ülikoolid ei suuda praegu piisaval määral valmistada ette tippspetsialiste, keda ettevõte teadus- ja arendustegevuseks vajab. Seetõttu on teadmussiirdedoktorantuur Icosagenile väärtuslik koostöövorm, mis võimaldaks koolitada teadlasi, kes tegelevad ettevõttele vajalike uurimisteemadega ja saavad samal ajal ka doktorikraadi.

Innovatsioonivõimekama majanduseni

Doktorikraadiga inimeste jõudmine erasektorisse on majanduse innovatsioonivõimekuse küsimus. Bakalaureuse- ja magistrikraadiga spetsialistid aitavad olemasolevaid süsteeme hästi käigus hoida ja kannavad suurt osa arendustööst, doktorikraad lisab oskuse luua lahendusi seal, kus valmis vastust veel ei ole. Kui ettevõtted rakendavad peamiselt olemasolevaid lahendusi, on nõudlus doktorite järele paratamatult väiksem, aga ettevõtetes, kus luuakse uusi teadmisi ja tehnoloogiaid, on doktorikraadiga spetsialistid loomulik osa tööjõust.

Kui Eesti soovib liikuda suurema lisandväärtusega majanduse poole, on vaja rohkem teadus- ja arendusmahukaid ettevõtteid, ülikoolide ja ettevõtete tugevamat koostööd, ettevõtjate teadlikkust doktorikraadi omandanute oskustest ja suuremat tähelepanu doktorantuuris õpetatavale ettevõtlus- ja innovatsioonipädevusele. Tegelik küsimus ei ole niivõrd, miks doktorid erasektorisse ei jõua, vaid kuidas kujundada majandust selliseks, et erasektor doktorikraadiga spetsialiste rohkem vajaks.

Loe allikast edasi