Mis on mets? Kas see on hulk puitu? Kas see on ilus koht puhkamiseks ja taastumiseks? Kas see on mõne elusolendi elupaik? Või hoopis koht, kust saada pannitäis seeni? Või ehk on mets need kõik asjad kokku ja enamgi veel?

Metsast mõeldes meenub lugu pimedatest meestest elevanti puudutamas, kel kõigil on oma kindel ja vankumatu veendumus, mis elevant on, aga keegi ei suuda haarata tervikut, viies kõik pimedad mehed täiesti valede järeldusteni. Sarnaselt selle loo elevandiga on metsade paremaks mõistmiseks samuti vaja vaadelda metsade erinevaid osi ja komponente koos.

Just sellise tervikpildi hoomamisele aitab kaasa teadus. Näiteks võimaldab Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia töörühma loodud mudel NextStand modelleerida, milliseks kujunevad Eesti metsad lähitulevikus erinevate arengute korral.

Tervikpilti on hädasti vaja silma ees hoida metsade üle otsuseid langetades. Aastakümneid tagasi lepiti rahvusvaheliselt kokku säästva metsanduse põhimõtetes, mis jõudsid ka Eesti metsaseadusesse: metsade majandamise eesmärk on tagada elustiku mitmekesisus, tootlikkus, uuenemisvõime ning nende mitmekülgne — ökoloogiline, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline — kasutusvõimalus. Säästva metsanduse raam ei defineeri metsade majandamise viisi, vaid seab eesmärgid, mida metsade majandamine peab täitma, kusjuures majandamise sisse võivad mahtuda väga erinevad raieviisid lageraiest püsimetsanduseni.

Metsade üle otsustamine ei ole lihtne ülesanne, sest sedalaadi keeruliste süsteemide puhul ei pruugi üks pluss üks võrduda alati kahega. Praegu planeeritud tegevustel võivad olla tagajärjed, mida hästi ette näha ei oska. Näiteks viisid kümmekond aastat tagasi suurtele kaitsealadele lubatud väikesed lageraied lühikese ajaga suurte lagedaks raiutud aladeni, kuigi algselt tundusid need kahjutud.

Just seetõttu ongi teaduspõhine tugi otsustajatele hindamatu. Juba mainitud NextStandi metsamudel võimaldab analüüsida, kuidas erinevad sotsiaalmajanduslikud stsenaariumid mõjutavad Eesti metsi tulevikus.

Tulemused on kohati murettekitavad: näiteks juba aastaks 2030 kahanevad praeguste metsafirmade raievõimalused tänasega võrreldes drastiliselt. Samas näitavad prognoosid, et kaitsealad aitavad säilitada metsade elurikkust, koondades tulevikus endasse valdava osa vanadest metsadest, mistõttu nende hoidmine on äärmiselt vajalik.

Tänu paremale arusaamale metsa tulevikku kujundavatest teguritest saame tänaseid metsaotsuseid teha nii, et need järgiksid paremini säästva metsanduse eesmärke.