Hiljutisi rahutusi Prantsusmaal on kirjeldatud peamiselt kui keskkooliõpilaste mässu, mille põhjuseks olid halvenevad tingimused, ülerahvastatus ja personalipuudus Prantsuse keskkoolides (*lycées*). Selline käsitlus on suuresti ebatäpne. Kuigi mõned õhutajad innustasid õpilasi oma rahulolematust väljendama, sekkusid poliitilised liidrid – eelkõige vasakpoolsed – viivitamatult, julgustades neid astuma kaugemale ja kasutama vägivalda.
Paljud õpilased ei vajanudki ilmselt erilist innustust. Sotsiaalmeedia vahendusel said olukorrast teada ametiühingutega seotud aktivistid ja äärelinnade moslemijõukude liikmed, kes nendega ühinesid. Põlema süüdati prügikaste ja seejärel koolihooneid. Tulekahjusid kustutama saabunud tuletõrjujaid rünnati ning politseinikke peksti. Politseisõidukid ja tuletõrjeauto pandi põlema. Õpetajaid rünnati füüsiliselt ja vähemalt ühel juhul valati nad üle bensiiniga. Vigastada sai üle 700 politseiniku (mõned raskelt) ning samuti enam kui sada õpetajat ja koolitöötajat.
Toimunu ei olnud juhuslik. Proteste on õhutanud Prantsusmaa peamise vasakpoolse erakonna La France Insoumise („Paindumatu Prantsusmaa“) otsene sekkumine. Peaaegu kõik poliitilised liidrid, kes julgustasid õpilasi kaugemale minema, kuulusid sellesse erakonda – „kokkusattumus“, mis ei tohiks kedagi üllatada.
„Paindumatu Prantsusmaa“ asutaja ja juht Jean-Luc Mélenchon on trotskist, kes võttis juba nooruses omaks „pideva revolutsiooni“ idee. Olles kuulunud Internatsionaalsesse Kommunistlikku Organisatsiooni (Neljanda Internatsionaali Prantsuse haru), liitus ta Prantsusmaa Sotsialistliku Partei vasaktiivaga; see samm võimaldas tal saada parlamendiliikmeks ning teenida ajavahemikus juunist 2001 kuni maini 2022 isegi ministrina vasakpoolses valitsuses.
Ta lahkus Sotsialistlikust Parteist 2008. aastal, et koondada enda ümber teisi trotskiste ja luua veelgi radikaalsem liikumine – Vasakpartei (*Parti de Gauche*). 2016. aastal asutas ta liikumise „Paindumatu Prantsusmaa“. Sellest ajast peale on ta lakkamatult õhutanud viha politsei vastu, kuulutanud korduvalt avalikel miitingutel, et politseinikud on mõrvarid, ning kasutanud loosungit „politsei tapab“. Ta on asunud toetama vägivaldseid rühmitusi ja sillutanud teed parlamendiliikmeks saamisele Raphaël Arnault’le – Prantsusmaa ühe juhtiva *Antifa*-rühmituse The Young Guard (Noor Kaardivägi) asutajale.
The Young Guard õhutab vägivalda ja on füüsiliselt rünnanud inimesi, keda nad peavad parempoolseteks. Rühmituse mitu liiget peksid 12. veebruaril 2026 Lyonis surnuks noore konservatiivse katoliiklase Quentin Deranque’i. Kaks Raphaël Arnault’ parlamendiabilist, Jacques-Elie Favrot ja Adrien Besseyre, said süüdistuse tahtlikus tapmises ja paigutati eeluurimisvangistusse.
Mélenchon ei ole aastate jooksul varjanud oma soovi viia Prantsusmaal läbi radikaalne ümberkorraldus. Ta toetab riigi islamiseerimist ja pooldab põlisprantslaste „suurt asendamist“ uue, moslemimaailmast pärit elanikkonnaga, mis moodustaks tema nimetatud „uue Prantsusmaa“. Ta on loonud sidemeid islamistide ja „palestiinameelsete“ liikumistega. Ta värbas Süürias sündinud noore naise Rima Hassani, kellel on palestiina ja kurdi juured; naine esineb sageli tema kõrval, kandes *keffiyeh*’d – palestiina pearätti, mille muutis tuntuks kadunud palestiina terroristist liider Yasser Arafat.
Hassan toetab Iraani toetatud islamistlikku terroriorganisatsiooni Hamas, nimetades selle tegevust „legitiimseks“ ja rõhutades organisatsiooni „õigust relvastatud võitlusele“. Hassan esineb keskkoolides ja ülikoolides, kus ta õhutab viha Iisraeli ja Iisraeli juutide vastu. Liikumise France Unbowed (Paindumatu Prantsusmaa) juhid ei varja üldiselt, et jagavad tema vaateid.
France Unbowed on tegelikult ainus suur Prantsuse erakond, mille juhid on keeldunud nimetamast Hamasi terroriorganisatsiooniks. Arvestades antisemitismi laialdast levikut noorte moslemite seas, kes elavad Prantsusmaa 751 nn keelutsoonis – äärelinna enklaavides, kuhu politsei enam ei sisene ning kus valitsevad moslemite jõugud ja radikaalsed imaamid –, teeb Mélenchon nüüd – sarnaselt teiste oma partei esindajatega – avalikult antisemiitlikke avaldusi.
Mélenchon on kandideerinud presidendiks kolmel korral, kogudes igal korral umbes 20% häältest – seda peamiselt tänu moslemite häälte suurele osakaalule (2022. aastal 69%). Ta plaanib kandideerida taas 2027. aasta presidendivalimistel. Kuigi ta ilmselt mõistab, et ei võida, näib ta siiski kavatsevat kampaaniat oma toetajate mobiliseerimiseks kasutada. Just seda tausta silmas pidades tuleks ilmselt vaadelda hiljutisi rahutusi.
Kuigi rahutused said alguse keskkoolidest, muutusid need kiiresti millekski hoopis erinevaks. Keskkooliõpilastel, kes taotlevad paremaid õppetingimusi, pole põhjust lehvitada Palestiina lippe, hüüda „Vaba Palestiina“ või „Oleme Gaza lapsed“ ega kirjutada seintele „7. oktoober – pidupäev“.
Hiljutistes rahutustes oli äärmiselt silmatorkav sügav ja intensiivne viha kehtiva korra vastu. Kuigi lähiminevikus mõrvati kaks keskkooliõpetajat – Samuel Paty pea raiuti maha 2020. aastal ja Dominique Bernardil lõigati kõri läbi 2023. aastal – see oli Prantsusmaal esimene kord, mil rahutuste käigus rünnati nii suurt hulka politseinikke, õpetajaid ja tuletõrjujaid ning rünnati tuletõrjeautosid.
Mässajad väljendasid toetust mitte ainult Palestiina eesmärgile, vaid ka islamiterrorismile. Paljud skandeerisid korduvalt Mohammed Merah’ nime – tema oli see, kes mõrvas 2012. aastal Toulouse’is Ozar Hatorah’ koolis juudi lapsi ja ühe rabi. Lääne-Prantsusmaal asuvas väikeses Soullansi külas tungis grupp noori moslemeid ja vasakpoolseid kirikusse ning lasi seal kõlada räppari lool, milles ülistati nii Mohammed Merah’d kui ka Salah Abdeslami – viimane on ainus ellujäänud terrorist, kes osales 2015. aastal Pariisis toimunud rünnakutes Bataclani kontserdisaalile ja kohvikutele.
Selle asemel, et distantseeruda oma partei saadikutest, kes vägivalda õhutasid, märkis Mélenchon vaid, et vajalik on „võitlusdistsipliin“. Paljud vasakpoolsed ja islamistlikud liikumised nägid aga ilmselt võimalust olukorda veelgi teravamaks kütta.
Prantsusmaa president Emmanuel Macron on rahutuste osas sisuliselt vaikinud. Ta küll ütles, et politsei reageering oli liiga „karm ja empaatiavaene“, mis tekitas paljudes politseinikes pahameelt.
„Macron on argpüks,“ teatas erakonna Rahvuslik Liit (Rassemblement National) saadik Matthieu Vallet, kes on ise endine politseinik; „ta on surmani hirmul.“ Vallet meenutas, et Macron oli ilmutanud samasugust suhtumist ka siis, kui üle Prantsusmaa puhkesid rahutused pärast noore kurjategija Nahel Merzouki surma, ning hiljuti, kui Pariisi tungisid eeslinnadest pärit moslemitest jõugud, kes rüüstasid hiljutise jalgpalli MM-i ajal pangakontoreid, restorane ja kauplusi.
Prantsusmaa valitsus on jätnud endast sisuliselt jõuetu ja nõrga mulje. Minister Sébastien Lecornu, eirates teadlikult rahutuste mässulist ja islamistlikku iseloomu, kutsus üles pidama keskkoolides „demokraatliku dialoogi“ hetke. Ta ei süüdistanud liikumist „Alistamatu Prantsusmaa“ (La France Insoumise) ega mõistnud seda erakonda isegi hukka.
Ainsad poliitilised liidrid, kes juhtisid tähelepanu sellele, et tegemist oli eelkõige islamistide ja vasakpoolsete mässuga, olid Marine Le Peni partei Rahvuslik Liit (Rassemblement National) esindajad ja mõned teised parempoolsed poliitikud. Euroopa Parlamendi liige Marion Maréchal märkis, et mängus on „islamistlik kättemaksuiha“. Kättemaks mille eest? Selle eest, et prantslased võtsid islamiste oma riiki vastu ja kuhjasid sisserändajad hüvedega üle?
Prantsusmaa peavoolumeedia ei näidanud kõiki kaadreid rahutustest; selle asemel rõhutati visalt, justkui oleks tegemist keskkooliõpilaste liikumisega, jättes samas tähelepanuta sündmuste islamistliku ja vasakpoolse olemuse.
Arvamusküsitlused näitavad, et suur hulk Prantsusmaa kodanikke mõistab: riik pole mitte ainult majanduslikult ja rahanduslikult laostunud, vaid ka kaose äärel. Nad tunnevad riigi tuleviku pärast äärmist muret ja loodavad põhjalikke poliitilisi muutusi.
Kõik küsitlused viitavad jätkuvalt sellele, et Le Penil on head väljavaated võita kuue kuu pärast toimuvad Prantsusmaa presidendivalimised.
Julgeolekueksperdid hoiatavad, et hiljutised rahutused on äratuskell, mis annab aimu võimalikest sammudest, mida liikumine „Alistumatu Prantsusmaa“ (La France Insoumise) võib astuda enne presidendivalimisi või nende ajal, püüdes takistada Le Peni võitu – või kui ta sellest hoolimata võidab, siis takistada teda presidendiametisse asumast.
Tänapäeva Prantsusmaal on sisuliselt kaks elanikkonda. Üks, mis väärtustab seadust, korda ja Prantsusmaa kultuurilist identiteeti, jälgib abitult, kuidas riik vajub üha sügavamasse katastroofi. Teine elanikkond – „keelutsoonide“ ja islamikvartalite elanikud – osaleb rahutustes ja kehastab „uut Prantsusmaad“, millele Mélenchon viitab.
Politsei, kes seisab seaduse ja korra eest, on vastamisi valitsuse ja presidendiga, kes näivad toimuvast halvatuna. Rahutustes osalevad vägivaldsed vasakpoolsed ja moslemid ning neid toetavad vasakpoolsed on muutunud üha julgemaks. „Keelutsoone“ – ja nüüdseks isegi teatud Pariisi linnaosi – kontrollivatel jõukudel on suured relvavarud ning nad näivad toetuvat pigem narkokaubandusele kui hariduse parandamisele.
Samal ajal on Prantsusmaa rahutused hakanud levima mujale Euroopasse: Belgiasse, Kreekasse, Itaaliasse, Iirimaale ja Austriasse. Uuriva ajakirjaniku Asra Nomani sõnul on Prantsusmaa rahutuste taga „kommunistid, ametiühingud ja ülemaailmne propagandavõrgustik“:
„Prantsusmaalt Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi, Brasiilia, Kreeka ja Indiani kasutavad sügavate taskutega täiskasvanud Prantsusmaa kooliproteste ja muudavad siseriikliku haridusvaidluse laiema poliitilise ja ideoloogilise vastasseisu platvormiks….“
„Fox News Digital on kümnete uudisteartiklite, sotsiaalmeedia postituste ja avalike avalduste digitaalses analüüsis tuvastanud 50 organisatsiooni Prantsuse üliõpilaste protestiliikumises ja selle laiemas toetajate ja rahvusvaheliste võimendajate võrgustikus, paljastades aktivistliku ökosüsteemi, mis ulatub palju kaugemale meeleavaldusi algatanud üliõpilastest.”
„50 rühmast koosnevast võrgustikust 15 on üliõpilaste või noorterühmad, sealhulgas mitu kommunistlikku noorteliikumist ja moslemiüliõpilaste rühmitust.“
„Ülejäänud 35 täiskasvanute rühmituse hulka kuuluvad tosin ametiühingut; kaheksa kommunistlikku või sotsialistlikku organisatsiooni; viis rühmitust, mis tegelevad mitmesuguste teemadega alates maksudest ja lapsevanemate huvide kaitsmisest kuni keskkonnaaktivismi, majandusliku õigluse, rahvusvahelise meedia ja diasporaa organiseerimiseni; viis kodanikuõiguste või inimõiguste rühmitust; neli erakonda, sealhulgas *La France Insoumise* (ehk „Paindumatu Prantsusmaa“) ja Prantsusmaa Kommunistlik Partei; ning üks Palestiina toetusrühmitus, mis täiendab vasakpoolsete ja moslemite vahelist „puna-rohelist“ liitu…”
„Siin näeme sedasama puna-rohelist ökosüsteemi, mis häirib meie riigis kriitilise tähtsusega taristuobjektide – nagu Brooklyni sild, ülikoolilinnakud ja Kongressi istungid – tööd,“ ütles Heritage Foundationi vanemteadur Mike Gonzalez portaalile Fox News Digital.
„Kommunistlikul punasel ja islamistlikul rohelisel pole midagi ühist peale ühise vaenlase – USA juhitava juudi-kristliku, kapitalistliku ja vaba Lääne,“ sõnas Gonzalez. „Nende eesmärk on meid hävitada.““
Dr Guy Millière, Pariisi Ülikooli professor, on kirjutanud 27 raamatut Prantsusmaa ja Euroopa teemal.
Allikas: Gatestone Institute
Related Posts
