Kriminoloogias kehtib kuritegevuse vanusekõvera reegel. Selle järgi on riskialdis eluetapp noortel ajutine. “Kõige aktiivsemad kuritegelikus või õiguserikkumise mõttes on just kahekümnendad. […] Selles kõveras aktiivsus tõuseb ja siis langeb,” kirjeldas Markina Vikerraadio saates “Teise mätta otsast”.

Ligi 80 protsenti noortest kompab teismeeas piire ja loobub täiskasvanuks saades kuritegelikust teest. Probleemset eluviisi jätkab vaid väike osa noori. See tähendab Vellingu sõnul, et iga eksimus seaduse vastu ei nõua karmikäelisi karistusi.

Teismelised käituvad seadusevastaselt sageli eakaaslaste heakskiidu, tunnustuse ja kuuluvustunde nimel. “Kui noored teevad otsused konkreetsel hetkel õigust rikkuda, ei mõtlegi nad pikaaegsetele tagajärgedele,” märkis Velling. Ühismeedia võimendab seda soovi, sest noored koguvad oma pahategusid kajastavate videotega uusi jälgijaid ja sotsiaalset kapitali.

Sõprade kõrval mõjutavad noorte tegusid linnaruum ja vaba aja valikud. “Mingi hetk meie ühiskonnas otsustati, et avalik ruum on kaubanduskeskused. […] See on nüüd see avalik ruum, kus meie noored koos käivad,” osutas Markina. Sellistes olukordades viib igavus ja kambavaim sageli konfliktideni, kus algselt süütu ajaviide lõpeb sellega, et noored lõhuvad võõraid asju või varastavad poest kaupa.

Ära karista, vaid reageeri

Seadusega pahuksisse sattunud noortega pole Eesti riik otsustanud minna niivõrd karistamise, kuivõrd reageerimise teed. Alates 2018. aastast jõustunud alaealiste erikohtlemise reformi järel tähendab see, et Eesti lastekaitse- ja justiitssüsteem tegeleb iga noorega just talle sobival viisil. “Karistuse all mõeldakse enamasti kinnipidamisasutusi. […] Neid kasutame aga ainult siis, kui teiste meetmetega ei ole võimalik last mõjutada,” selgitas Anna Markina.

Traditsiooniline vanglakaristus kriminoloogi sõnul noort ei paranda, vaid muudab kurjategija identiteedi tema isiksuse osaks. Trellide taga leiavad noored uusi tutvusi sarnase taustaga eakaaslaste seas. “Kui nad välja saavad, võib tagajärg olla isegi palju kohutavam sellele noorele ja ühiskonnale tervikuna, sest nad hakkavad üksteise käitumist võimendama,” kirjeldas Markina.

Iiris Vellingu sõnul oleks parem rääkida karistamise asemel tagajärgedest ja vastutuse õpetamisest lastele. “Väga sageli me ootame, et lapsed saaksid karistada oma tegude eest. Samas väga sageli unustatakse ära, et mitmed neist tegudest ei ole noortel korduvad,” märkis ta.

Kodu mõju on lõpuks suurim

Mõlemad saatekülalised nõustusid, et täiskasvanute eeskuju mõjutab noorte käitumist palju. Iiris Velling nentis, et lapsed kopeerivad pidevalt vanemate igapäevaseid valikuid. “Kui väikese lapsega üle tee minna, siis näed täiskasvanuid, kes lähevad punasega või vales kohas üle tee. Me teame, kui oluline on turvalisus liikluses. Samas on pahaimamatult kõigil kiire ja inimesed ei märka, kelle ees, kuidas ja kust nad üle tee jooksevad,” tõi ta näite.

Anna Markina tõi samuti välja, et noore hooliv või hoolimatu käitumine saab alguse kodust. Kui vanemad lapsele vägivalda keelavad, ent seda ise kasutavad, kandub see siiski otseselt üle noorte omavahelisse suhtlusse. “Lapsed väga selgelt näevad, kui mingite konfliktsete olukordade või probleemide lahendamiseks hakatakse vägivalda kasutama,” sõnas kriminoloog.

Pahandustesse sattunud noored vajavad saatekülaliste sõnul sageli ise tuge ja abi. “Noored, kes vanglasse satuvad, […] on kõik väga erinevad, aga üks sarnasus on, et nad kõik vajavad armastust,” osutas Markina.

Velling nõustus, et paljudel noortel napib kodust soojust ning nad otsivad kampadest asendust puuduvale perekonnale. “Lisaks on oluline see keskkond pere ümber. Mina tean mitmeid peresid, kes kolivad ära, sest see naabruskond, kus nad elavad, ei ole lapse arengule soodne,” ütles psühholoog.

Selleks, et kuritegevus kahaneks, vajab ühiskond hukkamõistu asemel tegelikku huvi ja empaatiat. Perekondlikud väärtused suudavad pikas plaanis eakaaslaste negatiivse mõju üle trumbata, kui vanemad hoiavad lapsega usalduslikku kontakti. “Uuringud näitavad, et […] kuigi mingis vanuses on väga oluline sõprade heakskiit ja sõpruskonda kuulumine, jäävad domineerima lõpuks rohkem ikkagi pereväärtused,” sedastas Velling.