Harimatud noored kedagi ei huvita. Neid ei analüüsita, nende pärast ei muretseta ega tehta paneeldiskussioone. Seega peatume haritud õnnetusehunnikutel – noortel, kes said bakalaureuse-, magistri- ja vahel doktorikraadi, võtsid võlgu, õppisid viis kuni seitse aastat ning avastasid lõpuks, et neid pole kellelegi vaja.
Küsimus „Miks haritud noored ei leia Eestis tööd?“ on muutunud üheks tänapäeva klassikaliseks ülesaamatuks filosoofiliseks probleemiks. Sarnaselt küsimustega „Mis on elu mõte?“ või „Miks inimesed kurja teevad?“ pöördutakse selle juurde ikka ja jälle tagasi, ilma et iial jõutaks mõistliku lahenduseni. Imestada pole siin midagi.
Lihtsalt öeldes: see tänapäevane lillaroosa jama ei ole enam haridus. See on saast. Haridus oli kunagi side kultuuri ja majandusega. Kultuur on meil purustatud. Majandus on samuti purustatud. Töökohad on majanduse osa. Kui majandust ei ole, ei ole ka töökohti. Kui kultuuri ei ole, ei ole ka haridust – on vaid sertifitseeritud indoktrinatsioon.
Kliimapaanika, globalism, roheüleminek ja lõputu mitmekesisuse jutlustamine on asendanud reaalse majanduse ja reaalse kultuuri. Alles on jäänud illusioonid, bürokraatia, vaimsete lakeide allhanked ja põhjendamatu moraalne üleolek. Loogiline, et ka haritud noored on selles süsteemis üleliigsed. Lahendust ei tulegi, sest probleemi ei taheta tegelikult lahendada. Seda tahetakse vaid läbi kõrvaliste detailide kirjeldada ja silmakirjalikult kaastunnet avaldada.
Neile, kelle jaoks on vaja sõnaohtrat seletust, siin on neli punkti:
1. Majandus on tapetud. Globalism muutis Eesti odavaks allhanketehaseks ja energiapoliitika (rohehullus) hävitas tööstuse aluse. Kõrge lisandväärtusega töökohad, mida haritud noored võiksid täita, lihtsalt puuduvad või lähevad välisfirmadele ja odavale sissetoodud tööjõule.
2. Haridus ei ole enam haridus. Ülikoolid toodavad peamiselt ideoloogiliselt õigeid tarbijaid ja aktiviste, mitte inimesi, kes oskavad midagi sellist, mille eest Eesti ettevõtted on valmis korralikku palka maksma. See on signaaliandmine, mitte oskuste omandamine.
3. Kultuur on surnud. Rahvuslik enesekindlus, soov eelistada omi ja nõuda oma noortele väärilist kohta on murtud. Globalistlik eliit tunneb end mugavamalt odava ukraina või india töötajaga kui eestlasest spetsialistiga, kes võib nõuda rohkem palka ja rohkem austust.
4. Lahendust ei taheta. Seni kuni poliitiline peavool jätkab sama ideoloogiat – roheline üleminek, avatud piirid, globalism –, on haritud noorte viletsus loogiline tagajärg. See pole juhus. Viga on süsteemis. Lahendus on EKRE!
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 13.10.2026
Related Posts
