Olen Prantsuse tudeng, kes veedab selle õppeaasta Erasmuse programmi raames Eestis. Pean oluliseks jagada oma nägemust Prantsusmaal toimuvatest õpilasrahutustest.

Meediakajastust jälgides näen, et eelkõige keskendutakse vägivallale, immigratsioonile ja tekkinud kahjudele. Tahan jagada teist perspektiivi, olles noore Prantsuse üliõpilasena rahutusteni viinud olukorraga kokku puutunud. 

Siinkohal ei ole tegemist olukorra täieliku ülevaatega, samuti ei räägi ma kõikide noorte prantslaste nimel. Väljendan isiklikke seisukohti ja oma kogemusi ning selgitan, miks meeleavaldajate mitmed nõudmised mulle olulised on. 

Ma olen pärit Edela-Prantsusmaalt Pau linnakese lähedalt, kus käisin ka keskkoolis. Olin avaldanud soovi õppida ühes teises koolis, sest Pau kooli maine oli nõrk, aga kohtade puuduse tõttu mu eelistatud keskkoolis õppisin siiski kohalikus koolis.

Selgus, et kooli kehvapoolsele mainele vaatamata oli tegemist igati hea kooliga, kuigi probleeme jagus. Ühes koridoris oli hallitust, teises klassiruumis lekkis veetorustik ja lekke kõrvaldamise asemel saime kogu õppeaasta vältel tunni ajal imetleda lahendusena kasutatud veeämbrit.

Klassid olid suured (vähemalt 34 õpilast), päevad pikad (8.00-17.30, mõnikord olid tunnid ka laupäeva hommikuti). Esimesel kooliaastal ei olnud meil esimesed kaks kuud prantsuse keele tunde, sest ei leitud asendusõpetajat lahkunud õpetaja asemel. See oli suur probleem, sest keskkooli lõputunnistuse (le baccalauréat) saamiseks tuleb teha prantsuse keele eksam. 

Need võivad tunduda väikesed probleemid võrreldes uudiskünnise ületanud sündmustega, ent nende taga on oluline küsimus: kuidas peaksid õpilased hakkama saama, kui õpitingimused ja ressursid ei ole piisavad?

Minu kogemus tudengina näitaks levinud ebavõrdsuste teist külge. Kolisin Edela-Prantsusmaalt põhja poole, et jätkata õpinguid l’Université de Lille’s ehk Lille’i ülikoolis. Ülikoolikoha taotlemisel kasutasin sarnaselt teiste Prantsuse tudengitega üleriiklikku parcoursup-platvormi. Süsteem tugineb akadeemilistele tulemustele ja tudengikandidaatide eristumisele.

Lille’i ülikoolis õpin õigus-, riigi- ja sotsiaalteaduskonnas politoloogiat. Tajun tugevalt, kui erinev on minu hariduslik taust mõnede kursusekaaslaste omast. Erakoolides ja paremate ressurssidega koolide õpilaste ettevalmistus on oluliselt tugevam, sest nende võimalused olid oluliselt paremad.

Ent ka ülikoolides on probleeme. Katkised istepingid auditooriumites, mida keegi ei parandanud. Seminarid jäid ära, sest õppejõude polnud piisavalt. Üksikisiku tasandil tunduvad need tähtsusetud, aga kokkuvõttes mõjutavad tugevasti tudengite igapäevast õpikogemust.

Need kogemused ja kokkupuuted on põhjuseks, miks praegused õpilaste ja tudengite nõudmised mulle korda lähevad. Tudengitel on vaja sobivaid õpitingimusi, nõudmistele vastavaid õppehooneid, mõistliku suurusega õpperühmi, piisavalt õpetajaid-õppejõude ja õiglast ligipääsu haridusele. Need on eelduseks, et tulevikupõlvkonnal on vajalikud õpitingimused ja võimalused.

Praegu Prantsusmaal toimuvate tudengiprotestide kajastamise viis on oluline. Keskenduda ei tohiks vaid kaasneva vägivalla ja kahjude kajastamisele, jättes tahaplaanile rahutuste algpõhjused.

Alati leidub inimesi, kes kasutavad võimalust konfrontatsioonide otsimiseks ja lihtsalt märatsemiseks, ent ka võimude ja politsei reaktsioon on oluline osa narratiivist. Nii on rahutuste algusest saadik saanud vigastada üle 200 alaealise kooliõpilase. Üks 16-aastane poiss jäi ilma silmast, ühel 15-aastasel poisil tuli amputeerida jalg ja 14-aastasel poisil löödi hammas välja. See pole õige. 

Praegu Eestis elava prantsuse tudengina tean, et distantsilt vaadates on sündmusi raske näha või päriselt kogeda. Ajakirjandusel on vahendajana oluline roll selgitada, mis Prantsusmaal kohapeal toimub.

Ma ei oota, et Eesti ajakirjanikud toetaksid kõiki meeleavaldajate nõudmisi või eiraks vägivalda või põhjustatud kahjusid, ent tuleks mõista rahutuste algpõhjuseid, noorte esitatud nõudmisi – ja vajadusel tunnistada politsei ja võimude ebaproportsionaalset reaktsiooni ja mitte keskenduda vaid tähelepanu saanud vaatepiltidele.

Kõmuliste pealkirjade taga on päris noored, kes soovivad paremaid õpitingimusi, noored, kes soovivad õiglasemat haridussüsteemi, aga ka õpetajad, kes vajavad rohkem ressursse ja inimesed, kes tahavad lihtsalt, et nende muresid kuulda võetaks. 

Minu kogemus ei esinda kogu Prantsuse noorsugu. See on ühe inimese seisukoht, ent ma usun, et selle jagamine aitab paremini mõista seda, mis praegu noori prantslasi tagajalgadele ajab. Noored on meie tulevik ja seega tasub kuulata, mis neil praegu oleviku kohta öelda on.

Tõlkis Pille Petersoo, TLÜ ÜTI sotsioloogia dotsent.