Kopenhaageni Ülikooli bioloogia osakonna professori põhilised uurimisvaldkonnad on kooslusökoloogia, elurikkus ja looduskaitsebioloogia. Pahksääsklased on üks Bruuni pikaajalisi kõrvalhuvisid: aastate jooksul on ta avaldanud rea artikleid uutest liigileidudest oma kodumaal Taanis ning teistes Euroopa riikides, näiteks Soomes, Austrias, Saksamaal ja Hispaanias. Uus uuring jätkab sama mustrit.

Bruun tuli Eestisse Tartu Ülikooli teadlaste Kadri Runneli ja Asko Lõhmuse kutsel ning külastas möödunud aasta augusti lõpus Eestis 18 paika. Professor uuris nii alvareid, puisniite, rannaniite, luhti, soometsi kui ka linnaalasid Lääne-Nigulast Saaremaa ja Muhuni ning Soomaast ja Tartust Põlva ja Raeni.

Enne tema uuringut oli Eestist teada 152 pahksääsklaste liiki, mis leiti suuresti Eesti Malaise’i püüniste projekti käigus. Kõik need kuulusid aga teistesse alamsugukondadesse kui Cecidomyiinae. Peamiselt taimtoidulist alamsugukonda Cecidomyiinae polnud Eestis kunagi uuritud ega ühtki sellesse kuuluvat liiki siin registreeritud. 

Välitöö käigus avastas Bruun Eestis 45 uut liiki. Lisades harrastusteaduse portaalidest, nagu eElurikkus, ja GBIF andmebaasist pärit usaldusväärsed leiud, koostas ta Eesti kohta esimese esialgse 70 liigist koosneva nimekirja, kusjuures kaks liiki õnnestus määrata vaid perekonna tasemel. Kaheksa tema leitud liiki, sealhulgas Dasineura myosotidis, Geocrypta braueri ja Semudobia skuhravae, polnud varem teada üheltki kolmest naaberalalt: Lätist, Soomest ega Leningradi oblastist. 

Kes on pahksääsklased? 

Pahksääsklased (Cecidomyiidae) on väikesed, tavaliselt vaid paar millimeetrit pikad kahetiivalised (Diptera). Nad moodustavad liigirikka sugukonna, mille esindajate eluviisid ja toitumisnišid on väga mitmekesised.

Täiskasvanud isendid elavad tavaliselt vaid mõne päeva ja nende peamine ülesanne on paljuneda. Taimtoiduliste liikide vastsed elavad ja arenevad peremeestaimel tekkivas pahas ehk moondunud, sageli mahlakas või puitunud kasvajataolises koes, mille tekke vastne ise oma toitumise või keemiliste ainetega esile kutsub. Pahk pakub vastsele nii toitu kui ka varju kiskjate eest.

Peaaegu kõik taimtoidulised liigid on kitsalt spetsialiseerunud: üks liik on seotud ühe kindla peremeestaime ja lisaks ühe kindla taimeosaga (punga, lehe, õie, varre vms), millele ta tekitab iseloomuliku kujuga paha. Seetõttu tuvastatavad teadlased liike sageli paha kuju ja vastse tunnuste, mitte niivõrd sääse enda välimuse järgi. 

Sugukond on ühtlasi üks maailma kõige vähem uuritud putukarühmi. Ülemaailmses nimestikus on praegu 6887 liiki 816 perekonnas, kuid hinnangute kohaselt moodustab see vähem kui ühe protsendi sugukonna tegelikust liigirikkusest. Euroopa faunat peetakse teiste mandritega võrreldes üsna hästi tuntuks, ent riigiti on teadmiste tase väga erinev. Taimtoiduliste pahksääsklaste osas oli Eesti seni täiesti valge laik. 

Bruuni sõnul on enamiku pahksääsklaste eluviis varjatud ja asjatundmatu vaatleja ei pane neid kergesti tähele. Ta tõi välja, et harrastusteaduse portaalid, kus kasutajate telefonikaameraga tehtud fotode põhjal saab liike määrata, avavad täiesti uued võimalused pahksääsklaste ja teiste raskesti määratavate putukarühmade kaardistamiseks.

Vaid nädalaga leitud 45 Eestile uut liiki ja esialgne 70 liigiga nimekiri näitavad, kui vähe on Eesti pahksääsklaste faunast teada. Bruuni sõnul on tegu alles esimese katsega seda uurida ning vaja on põhjalikumat kaardistamist, mis ühendaks klassikalised meetodid ja tänapäevase DNA-triipkoodimise.

Uuring ilmus ajakirjas Proceedings of the Estonian Academy of Sciences.