Olid ajad. Veel aastal 2000 teeniti iga neljas dollar Euroopa Liidus. Tänases maailmas vaevalt iga kuues ja 2040. aastaks prognoositakse jätkuvat mandumist – iga seitsmes jne. Aastal 2008 oli Euroopa majandus 90 protsenti Ameerikaga võrreldes, täna kõigest 65 protsenti. Me jäime ühe koha peale tammuma, samal ajal kui ülejäänud maailm jooksis meist mööda.
Kui Euroopa Liit oleks kasvanud sama kiiresti kui USA alates 2005. aastast, oleks meie majandus täna kolm triljonit dollarit suurem. See teeb 8500 dollarit iga eurooplase kohta aastas – raha, mis on igal aastal saamata jäänud.
Euroopa eksport, meie kunagine uhkus, on kukkunud 19 protsendilt alla 15 protsendi. Meie börside osakaal maailmas (EL koos Suurbritanniaga) on kahanenud 18 protsendilt 10 protsendile.
Euroopa vananeb kiiresti, tööjõud kahaneb kahe miljoni inimese võrra aastas, energia on siinmail neli korda kallim kui ameeriklastel ning me reguleerime, maksustame ja kliimatame end surnuks. Ameeriklased leiutavad, hiinlased kopeerivad ja müüvad odavamalt. Eurooplane lakub panni.
Just selle allakäigu taustal kargab välja riigikogu liige Eerik-Niiles Kross parasiitoravate erakonnast. Ta kirjutab Trumpi ja Putini diislidiilist kui moraalsest reetmisest, sanktsioonide usutavuse nõrgenemisest ja sellest, kuidas Trump on pannud Ukraina surve alla.
Kross esindab klassikalist globalistlik-liberaalset vaadet, mis on Eesti avalikus ruumis juba aastakümneid valitsenud. Ta ei räägi Eesti huvidest. Ta esindab globalistide viimase kantsi huve – ta üritab kaitsta lootusetus seisus Euroliitu, mis põleb immigrantide süüdatud mässutules ja loovutab positsioone parempoolsetele ja rahvuslikele liikumistele.
On tõesti väga õilis rääkida, et Trump reetis kellegi. Aga kes reetis Euroopa? Kes lasi manduda mandri, mis on täna kohutavalt nõrk, ennast põlgav, massiimmigratsioonist laastatud, sooideoloogiast moonutatud ja majanduslikult käpuli?
Euroopa, mis kunagi valitses maailma, on muutunud endise hiilguse haledaks ja perversseks karikatuuriks. Isegi kui keegi teda täna reedaks – kas midagi saaks minna veel halvemaks?
Ei. Siin jõuamegi küsimuseni, millist moraali Kross ja tema seltsimehed tegelikult kaitsevad. See on moraal, mis varjab enesehävitust ülla ilukõne vahuga. See on moraal, mis eelistab õilsaid fraase ja poose majanduslikule ellujäämisele, abstraktset “reeglipõhist maailmakorda” oma rahva heaolule ja lõputut Ukraina toetamist Euroopa tööstuse ja elatustaseme arvelt.
Sellist moraalset väärastumist on tabavalt kirjeldanud mitmed autorid. Oswald Spengler nägi juba 1918. aastal “Lääne allakäigus” tsivilisatsiooni viimast faasi – faasi, kus raha, materialism ja dekadents asendavad orgaanilise kultuuri. Tema sõnul sureb suur kultuur just siis, kui sellest saab “tsivilisatsioon” – väsinud, viril, utilitaarne ja lõpuks enesetappu kalduv. Täpne diagnoos.
Friedrich Nietzsche rääkis “viimasest inimesest” – olendist, kes vilistab tähtedele, tahab vaid mugavust, turvalisust ja “väikest õnne”. “Mis on armastus? Mis on looming? Mis on igatsus? Mis on täht?” küsib viimane inimene ja pilgutab silmi. Just selline on tänane eurooplane – väärtuste ja ideaalideta limukas.
Douglas Murray raamat “The Strange Death of Europe” (eesti keeles “Euroopa kummaline surm”, Post Factum, 2018) tabab tänast olukorda tabavalt: “Euroopa on kaotanud usu iseendasse. Ta on otsustanud, et tema kultuur, tema ajalugu ja tema rahvad ei vääri enam kaitsmist.” Murray näeb, kuidas süüdlase moraal – koloniaalajastu, holokausti ja rassismi pidev manamine – on halvanud Euroopa enesealalhoiuinstinkti.
Just see moraal kaitseb Euroopa allakäiku. See moraal ütleb, et odav diisel Venemaalt on “reetmine”, aga see, et eurooplane maksab neli korda kallimat energiat ja kaotab tehased Hiinale, on “väärtuspõhine poliitika”. See moraal eelistab Zelenski veriseid avantüüre (ehk keegi mäletab veel Kurski tapatalguid?) estraadirahva perele, kes ei jõua talvel küttearveid maksta. Lollus ja sigadus.
Euroopa ei vaja enam moraalijutlusi. Ta vajab ärkamist. Ta vajab jõudu ja mõistust, mis julgeb öelda, et rahvusriik, majanduslik pragmaatika ja oma rahva tulevik peavad olema esikohal – mitte globalistide ja nende sulaste moraalne palagan.
Kui tahad, et see loomastumine, tädistumine ja allakäik lõpeks, kui tahad, et Eestis saaks inimese moodi elada, ilma lõputu nõmeda pläägutamiseta, siis vali Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 11.10.2026
Related Posts
