Sõda Ukrainas kestab juba kümmekond aastat, alates 2014. aastast, täiemahuline faas 2022. aastast. Venemaale kehtestatakse aina uusi sanktsioonide pakette, Eesti esineb kõneisiku ja moraalse eestvedajana. Ja siis tuleb välisminister Margus Tsahkna ning tunnistab, et Silmet jätkab äri Rosatomile kuuluva Solikamski tehasega.
Riik on küll slavofiile “surve all hoidnud”, aga äri muidugi käib. Alles nüüd, 2026. aasta sügisel, pannakse paika “optimistlik” tähtaeg – järgmise aasta algus.
Tsahkna püüab karjuvat vastuolu pehmendada klassikalise diplomaatilise demagoogiaga: tuleb eristada sanktsioonipoliitikat ja tööstuse huvide kaitsmist. Justkui oleks tegemist kahe paralleelse universumiga.
Kus olid need tööstuse huvid siis, kui Eesti ettevõtted kadusid päeva pealt Vene turult ja toormest polnud enam haisugi? Nende jaoks polnud vaja leida üleminekuaega, alternatiive ega EL-i strateegilise ettevõtte staatust. Lihtsalt pood kinni.
Aga haruldased muldmetallid? Need on ilmselt nii eksistentsiaalselt olulised, et Ukraina sõda jääb teisejärguliseks detailiks. Veri lahinguväljal on abstraktsioon, Silmeti tootmisliin aga püha molekuli altar.
See on hambutu riigi poliitika klassikaline näide. Aastate kaupa räägitakse sanktsioonidest ja väärtustest, samal ajal kui raha voolab organisatsiooni, mis toodab Putini tuumarelvade jaoks komponente. Peaminister Michal möönab ise, et see sahkermahker ei ole väärtustega kooskõlas. Tsahkna aga rahustab, et kaalukausid on paigas. Millised kaalukausid? Kas Eesti julgeolek on sama kaaluga kui Rosatomi ärihuvid?
Paistab, et meil on vaja saja-aastast sõda, et valitsusele selgeks saaks kõige lihtsam tõde: vaenlast ei tohi sõja ajal rahastada. Eriti kui Euroopa Liit niikuinii deindustrialiseerub. Rohepoliitika, energiahinnad ja Saksamaa majanduse krahh tähendavad, et varsti pole mõtetki rääkida Euroopa tööstuse päästmisest.
Silmeti erand on vaid veel üks tõend, et Brüsseli ja Tallinna “strateegiline sõltuvus” Venemaast on palju tugevam, kui avalikult tunnistatakse.
Eesti riik peab lõpetama silmakirjalikkuse. Me kaitseme Euroliidu tööstust ja nuumame vaenlase sõjamasinat. Eesti huvid ei tule aga isegi mitte jutuks.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 10.10.2026
Related Posts
