Maire elas tollal Tartus üürikorteris. Ühel ööl ärkas ta enda sõnul tundega, et asub oma kehast kõrgemal. Seejärel hakkas ta liikuma jalad ees. „Käib selline plõks, plõks, plõks, plõks heli ja ma lendan jõnksudena. Mida kiiremini ma liigun, seda kiiremini see plõgin käib. Lõpuks see oli üks undamine,“ kirjeldab ta. Alguses jälgis Maire toimuvat uudishimuga. Siis hakkas tunneli lõpus paistma valgus ja ta märkas seal olendeid. Uudishimu asendus hirmuga: kuidas siit tagasi saada?
„Võtsin kõik oma jõu kokku ja karjusin“
Just siis kuulis Maire enda sõnul vasakult poolt väga selget mehehäält. Hääl andis talle konkreetse juhise: ta peab karjuma oma abikaasa Ennu nime nii, et kuuleks ise oma häält. „Kui sa suudad karjuda Enn, see on minu abikaasa nimi, niimoodi, et sa kuuled oma häält, siis sa tuled tagasi, kui sa seda ei suuda, siis sa lähed,“ meenutab Maire kuuldut.
Ta otsustas proovida. „Ma võtsin kõik oma jõu kokku ja karjusin.“ Järgmisel hetkel tundis ta end taas oma kehas. Maire äratas abikaasa üles ja rääkis talle juhtunust. Mehe vastuses oli ehmunud kergendust: hea, et naine tagasi tuli – muidu ei kujutanud ta ettegi, mida Maire vanemad temaga teinud oleksid.
Maire ise seostab tagasitulekut armastusega
„Tänu sellele armastusele ma tulin tagasi sealt,“ ütleb ta. Ta rõhutab, et tegemist polnud tavapärase haiglas aset leidnud looga, kus arstid elustavad patsienti ja inimene kirjeldab end toimuvat lae alt jälgimas. Maire nimetab läbielamist spontaanseks kehaväliseks kogemuseks ning peab seda oma elus oluliseks pöördepunktiks. „Peale seda algas minu missioon, mis on tervendamine.“
Lapsepõlve unenägu, mis jäi aastakümneteks meelde
Esimest kogemust, mida ta praegu kehaväliseks peab, mäletab Maire üheksa-aastaselt. Ta nägi und, milles lendas koos vanaemaga vanaema magamistoa lae all. Vanaema rääkis temaga ja tundus täiesti elus. Unest äratas Maire ema. Väljas oli juba valge ning tüdruk küsis, miks teda kooli polnud saadetud. Siis kuulis ta, et vanaema oli samal ööl surnud. „Mul oli kogu aeg selline tunne: mis toimub? Ma lendan vanaemaga lae all, ta on elus,“ meenutab Maire lapsepõlve segadust.
