Oleks ikka pidanud vastu hakkama, mitte hääletult alistuma. Selline on üldlevinud veendumus ja tagantjärele hinnang Eesti Vabariigi juhtide tegevusele 1939. aasta sügisel, kui suur ilmasõda ning Euroopa maade ja rahvaste vägivaldne ümberjagamine veriste diktaatorite valitsemisalale oli alanud. Lühike etapp ajaloos, mille mõju on tulnud helpida mitu inimpõlve.

Võrdlus võib tunduda ülearu dramaatilisena, aga argises olelusvõitluses kehtib sama juhtmõte – ja just seda võitlust kultuurivallas peetaksegi, kuni suu peas ja sõrmed klaviatuuril liiguvad. Palun vabandust, kui Sirbi lugejaile teema tüütuks on muutunud, aga kui asi kord juba loomult avalik ning leidub kaasamõtlejaid ja -muretsejaid, peab küsimustele vastama.

Muidugi võib kultuuriajakirjanduse hädaolukord isegi kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarvestajate lennukivaates paista Räpinast pisema täpina, sest moodustab kõigest protsendikese kogukulust, kuid eks eri suurusega, ent samade muredega täppidest tuleb kokku kogu rahvuslik vaimuelu.

See, mis põhiseaduse järgi on justkui esmatähtis, kuid mille tekitajad ja püstihoidjad tunnevad, et neid sunnitakse vastu tahtmist ja selg ees Eesti õigusriigi ruumist sammhaaval välja hiilima. Ei ole lihtsalt võimalik korraga täita riigivõimu õigus- ja haldusaktide ning muude vastukäivate ettekirjutustega seatud kohustusi. Mina kõnelen kultuuriajakirjandusest, sest tean selle terviseseisundist kõige enam, aga oma väikeste erisustega kehtib sama üle terve kultuurivälja. Ma ei ehita meelevaldselt nööbi külge kuube, see on olemas, ehk ainult vähem häälekas, nähtamatum ja lihtsamini eiratav.

Marek Tamm heitis mulle ette vastamata jätmist kultuuriajakirjanduse põhiküsimusele “Kelle jaoks ja mis eesmärgiga seda sisu tehakse?”. Palgatöölisena sean mina neid eesmärke sama vähe nagu keskmine meditsiiniõde ülikooli kliinikumile. Eesmärgi, visiooni ja missiooni sõnastavad ikka omanikud.

Ligi kaks aastakümmet väldanud kultuurireformi käigus on peaaegu kõigist varem riigi hallata olnud kultuuriasutustest saanud eraõiguslikud sihtasutused, mis ei mõtle endale ise ülesandeid välja, vaid saavad need ülalt, paratamatu ja pühana, ministri allkirjastatud kohustustena, mille koondnimeks “asutaja ootused”.

Sihtasutusele Kultuurileht on asutaja ootustena kirja pannud kolm eesmärki. Need on “kultuuri mitmekülgne kajastamine ja asjatundlik analüüs eri loomealade lõikes; kultuuriväljaannete jätkusuutlik kirjastamine ja tulemuslik majandamine ning kvaliteetse eestikeelse kultuuriajakirjanduse arendamine ja lugejaskonna kasvatamine”.

Õilis, ilus ja seda tehtakski, kui asutaja oleks ootuste kirjapanemisel endalt küsinud, kas eesmärkide saavutamine on realistlik, kui ta endale siduvat rahastamiskohustust ei võta, aga nõuab lakooniliselt vaid, et sihtasutuse “majandustegevus peab toimuma ressursisäästlikult ning eesmärkide saavutamiseks tuleb eraldatud rahaliste vahenditega opereerida võimalikult kokkuhoidlikult”.

Pole lõpuni selge, millistest ressurssidest jutt käib, aga kindlasti mitte inimressursist. Sellele töö keerukusega ebakõlas ning allapoole väärikuse piiri jääva tasu maksmise nõue toob pikaajalise säästu asemel kaasa korvamatud kaotused ja lisakulu sotsiaalministeeriumi eelarveridadel. “Võimalikult kokkuhoidlikult” tähendab käsku koonerdada kultuuriajakirjanduse sisu loovate toimetajate ja autorite arvelt, kuni luu paistab, ja see teeb minust kaassüüdlase ning -vastutaja tagajärgede eest, millest kirjutab Hans Alla.

Finantseesmärke täpsustavas tabelis on sihtasutusele määratud omatulu teenimise kohustus, aga taas jäetud selgitamata, kuidas seda täita, kui trüki­ajakirjanduse tuleviku taevas on kaetud mustade pilvedega üle ilma ning ses vallas on igaüks, kes suudab, nihutanud oma ärimudeli veebikeskseks. Kultuurileht aga peaks teenima omatulu, jagades veebis sisu tarbijale tasuta. Kuidas küll?

Marek Tamm toob oma loos välja võrdluspildi ilmvõimatust olukorrast, kus ERR-i kultuuriportaali sisu oleks tarbijale tasuline ehk maksumüüri taga. Siin on ka kaudne vastus küsimusele, mida saaks kultuurilehtede elujõu tagamiseks ette võtta juriidiliste abinõudega. ERR on eriseaduse alusel tegutsev organisatsioon, millele võib terendada rahaliselt helgem tulevik, kui liikvele läinud rahvusringhäälingu seaduse parandustega jõustuvad senisest paremad-pikemad rahastamisgarantiid. ERR on avalik teenus, sealhulgas kultuuri­sõnumid ja -arutelu.

ERR-ile pakub lisakaitset äsja jõustunud kriisiolukorra ja riigikaitse seadus, kus avaõiguslik meediateenus (ehk ERR) loetakse elutähtsaks teenuseks, mis on defineeritud kui “teenus, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist”. Kuna eraldi pole öeldud, et kriisiolukorras paneb ERR mingid sisuliigid, näiteks spordiuudised või ilmateate, kinni, peab järeldama, et seal jätkub sõja ajal kultuurivestluski, kui vähegi võimalik.

Raske on leida mõistlikku põhjendust, miks olgu rahu või kriisi ajal üht infolevitamise tehnilist lahendust teisele seaduse jõuga eelistada. Ega eeter ega juhtmed raskel ajal ühiskonda koos hoia, ikka sisu. Seega, kultuuriajakirjandus paberil on samaväärne vendadega audio- ja videoplatvormil ja selle võrdsuse saavutamiseks päriselus ei ole esmane raha juurdevalamine, vaid õigusruumi korrastamine.

Kui kultuuriajakirjandus, milleta vähemasti viiendik elanikkonnast kuidagi elada ei saa, oleks seaduses kinnitatult avalik või koguni elutähtis teenus, oleks praegusest selgem seegi, mis on selle teenuse hind.

Praegu nõuab riik oma ootustes, et “sihtasutuse töötajad ja autorid on õiglaselt tasustatud”. Kohatu sõnakasutus, sest õiglusest (või minu poolest turuväärtusest) on asi väga kaugel ja kõik katsed kultuuriteenuste mõistlikku kulupõhist arvestust tegevustoetuse aluseks pakkuda on kultuuriministeerium (lõppinstantsina riiki valitsevad erakonnad) aastaid suutnud tõrjuda. Mõistmatuse müür seal on märksa kõvem ja kõrgem kui ükski võimalik maksumüür mis tahes teenuse tarbimise ees.

Asutaja ootuste veidraim rida on sõnastatud eesmärgina iseendale: “Kohustus seirata, kuid ei sihistata”. Mida siis seiratakse? Välja on arvutatud, et SA Kultuurilehe väljaannetes on “avaliku sektori toetus (v.a investeeringutoetused) lugeja kohta aastas 2,94 eurot”. Sirbi lugeja puhul veelgi vähem, mis teeb kultuuriajakirjandusest riigi pakutavate teenuste hulgas ilmselt odavaima. See ei ole pelgalt arv, vaid ka hinnang. Sihti ei seata, võetakse teadmiseks, et on nagu on.

Miks just see näitaja on seiramiseks valitud, pole mul õnnestunud välja selgitada. Väike juhuvalik võrdlusaineks: riigi toetus ühe teatrikülastuse kohta jääb vahemikku 30–50 eurot, muuseumides 5–30 eurot. Ma ei taha kultuurivalla sisetüli põhjustada, vaadakem mujale ka. Üks sõit Elroni rongis väärib toetust 5,4 eurot reisija kohta. Võimas Tallinn aga kulutab nn tasuta ühistranspordile elaniku kohta 250 eurot aastas ehk iga sõitja säästab ühe sõidukorraga keskmiselt ühe euro. Kes sõidab iga päev tööle ja koju tagasi, võidab ümberjagamise abil 600 eurot aastas. Sirpi aga loe aastas tunni või saja tunni jagu, lugeja sääst jääb ikka vaid paarieuroseks.

Kas keegi suudab ära seletada, miks see nii on? Siinkohal ei rahulda vastus, et aja jooksul on nii lihtsalt kujunenud, midagi muuta ei saa ja inimkehade ühest ruumipunktist teise liigutamine jääbki igavesti tähtsamaks kui mõtete ja teadmiste vahendamine.

Loe allikast edasi