Hiljuti ületas uudiskünnise prantsuse kirjanikku Thelyson Orelieni puudutav juhtum. Kahtlustatakse, et tema kõrgelt hinnatud romaani taha varjub tegelikult tehisintellektist nn kirjanik. Kirjanduse väärtust vähendamata võib järgmine lugu kajastada veelgi suuremat loomingulist sürpriisi.

USA-s Chicago ülikooli Boothi ​​ärikooli professor Nicholas Polson on pelgalt sellel aastal avaldanud üle 200 teadusartikli. Lisaks on tal ette näidata 14 lühikese ajaga valminud raamatut. Enamik Polsoni teadustöödest keskenduvad statistikale ja matemaatikale, millel lisandub ka natuke akadeemilist mõtet muudel teemadel. Tema juhtum ärgitab prantsuse kirjaniku kõrval küsima, mida intellektuaalne produktiivsus üleüldse enam tähendab.

Teadusartiklid erinevad ülejäänud publikatsioonidest eelretsenseerimise poolest. Artikleid hindavad teised teadlased ja teaduslikku arutelu, teooriat või avastust sisaldav artikkel pääseb trükki alles pärast täiendavate küsimuste ja võimalike kitsaskohtade lahendamist. Enamik tegevteadlasi avaldab keskmiselt üks-kaks artiklit aastas, kolme kuni viit peetakse kõrge tootlikkusega kollektiivseks avaldamistempoks. Aasta esimese kuuga paarisaja artiklit kirjutamine viitab teiselt planeedilt pärit tegelasele või kohalikule tehisintellekti kasutajale. Viimast kalduvad uskuma mitmed kriitikud, kuigi neil puuduvad selleks tõendid.

Paremini on tõendatud teaduskirjastamise langev maine, mida nimetatakse sageli üheks kõige tulusamaks ja ekspluateerivamaks ärimudeliks. Teadust rahastatakse peamiselt maksumaksjate vahenditest. Teadlased kirjutavad töö tulemustest artikleid ja hindavad ka kolleegide tööd. See töö tehakse täiesti tasuta.

Kuna teadlaste tulemusi hinnatakse publikatsioonide põhjal, sündis omapärane platvorm, millele hakkasid teadlased ise omistama erinevaid kvaliteedi tunnuseid. Tekkisid prestiižsed ajakirjad, aga need kuulusid juba eraettevõtetele. Nood kasutasid võimalust ja müüsid rahva poolt kallilt loodud teaduse tulemusi samale rahvale tagasi, aga nüüd juba kalli hinna eest.

Teadus muutus veelgi kallimaks, sellele lisandus tõe otsimisega sobimatu prestiižitemaatika ja sigines nähtus, mida tuntakse Goodharti seadusena. Kui mingi mõõdik muutub eesmärgiks, pole see enam hea mõõdik, nii juhtus ka publitseerimisega. Kui publikatsioon muutus teadlase mõõdupuuks, hakkas ta optimeerima publikatsioonide, mitte tingimata teadmiste hulka.

Märgatav osa teaduse ressursist kulus tõeotsingute asemel publitseerimise etendusele. Mõned lõikusid uurimistöö õhukesteks vorstiviiludeks ja pakendasid iga tükikese eraldi artiklisse, mida tuntakse inglise keeles mõistega salami-slicing. Mõned teadlased moodustasid teineteist toetavad publitseerimise kartelle. Sündisid artiklivabrikud ning kõige selle sees kasvas vajadus mõelda välja ja võltsida teadustulemusi.

Usaldusele rajaneva institutsiooni usaldusväärsuse murenemine jääb avalikkuse eest varju. Neid detaile on aga hea teada värske uudise mõjude ulatuse tabamiseks. Matemaatika pole eraldi süüdi, aga saatus seadis nad nüüd rambivalgusesse. OpenAI avaldas seni veel ettevõtte sisemises kasutuses oleva tehisintellekti mudeli abiga saavutatud 722 seni lahendamata matemaatilise probleemi tõestuskäigud.

Neist igaüks oleks väärt ühte või enamat teaduspublikatsiooni. Neist igaüks oleks ühe või enama matemaatiku karjääri kujundav saavutus. Mõned kujutavad endast ühe või enama matemaatiku karjääri keskset ja ületamatut väljakutset, mille lahendus on tervele valdkonnale tulevikku kujundav sündmus.

See ei olnud tavaline teisipäev. Kostuvad esimesed šokist ja revolutsioonist kõnelevad kommentaarid. Matemaatikutele tuleb anda aega, et lahendused läbi töötada ja sellest toibuda. Lahenduse leidnud probleemide tõestuskäikude keerukus varieerub, aga väidetavalt kulus ühe probleemi lahendamisele keskmiselt kolm tundi ChatGPT Pro aega.

Kui teaduslikele probleemidele tekib lahendusi kiiremini, kui inimene jõuab neid seedida, pole pudelikaelaks enam matemaatika, vaid matemaatikud. Keegi neist võibki kindad nurka visata. Õnneks on ka neid, keda paistab värske uudis innustavat ja nad näevad takistuste kõrvaldamise taga avanemas uusi võimalusi edasi liikuda.

Ent sellega šokk ei piirdu. OpenAI valis tulemuste avaldamise kohaks veebipõhise pilveplatvormi Github. Tegemist on tarkvaraarendajate seas ülipopulaarse koostöökeskkonnaga, kus jagada arvutikoodi ning arendada programme, olles seejuures tasuta kättesaadav nii koodi omanikule kui ka vaatajale. See erineb sügavalt praegusest teadustöö tulemuste avaldamise tavast.

Võimalik, et kõige tõsisem tagajärg polegi see, kas tehisintellekt kirjutab romaane või lahendab teaduslikke probleeme. Palju olulisem võib olla see, et teadmised hakkavad kiiresti lisanduma ja need levivad hoopiski teistsuguses kultuuris. Praegu hakkab ühe rohkem tunduma, et meil kulub teisipäevase sündmuse tagajärgede mõistmiseks rohkem, kui on jäänud aega järgmise šokeeriva uudiseni.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.