Kahe sajandi eest elanud kultuuriloolastest vennad Jacob ja Wilhelm Grimm kirjutasid üles loo ühest erilisest tüdrukust, kelle isa sõlminud võõraga esmapilgul hea tehingu. Külaline lubanud veski taga seisnud asjade eest suuri rikkusi. Mehe mäletamise järgi seisnud seal vaid õunapuu ja ta oli nõus. Paraku seisis seal ka tema tütar. Võõras oli vanakuri ise. Toonase aja lugudes taluti praegusest rohkemat vägivalda. Pikemalt järgmisi sündmusi kirjeldamata jääb tüdruk ilma käteta, põgeneb metsa ja peab läbi loo pöörastes keerdsündmustes seal jäsemeteta hakkama saama.

Sarnase kätetusega seisab praegu silmitsi tehisintellekt. Materiaalse reaalsuse ja majanduse mõõdikutes väljendub intellektuaalse töö ülim kasulikkus peaaegu alati füüsilise maailmaga tehtavas töös, seda muutes, hoides või optimeerides. Matemaatiline lahend või tarkvara protsess võib olla sisend järgmisele abstraktsele sammule, kuid enamusel juhtudest peaks jõudma ka abstraktne analüüs käegakatsutavasse maailma. Isegi muinasjutt leiab tee inimese mõtetesse, kus kujundab närvisüsteemi seisundit.

Praegu teevad intellekti eest füüsilist tööd inimesed tehases, laboris või arstikabinetis. Arvestades TI arengu kiiruse ja sellesse tehtavate tohutute investeeringute tasuvuse survega, vajab intellekt otsese sekkumise väljundit füüsilisse maailma. Kui inimese võimed kujunevad pudelikaelaks, oodatakse kitsikusele lahendust robotitest.

Eelmisel aastal avaldatud analüüsis esitati juba tuttavaks saanud intellektiplahvatuse kõrval tööstuse plahvatuse kontseptiooni. Intellekt plahvatab eksponentsiaalse kasvu trajektoorile, kui tehisaru hakkab ennast ise edasi arendama. Tööstuse süütenöör aga põleb, kui aeglasemate inimeste asemel asuvad tootmises vajalikke seadmeid valmistama robotid. Plahvatus lahvatab, kui automatiseeritud tööstus hakkab valmistama üha rohkem vahendeid, millega laiendada automatiseeritud tööstust ennast.

Intellekti arenguhüppe järel kulub tööstuse plahvatuseni natuke aega. Inimeste ettearvamatu reaktsioon võib tuua üllatusi, aga neutraalses, analüütilises vaates tuuakse esile kolm põhjust. Esiteks, praegu napib veel füüsilist töösooritust kirjeldavaid andmeid. Nende kogumisest kõnelevad uudistesse jõudvad kaadrid kaameratega töötavatest inimestest, kelle iga digitaliseeritud liigutus on robotite õppematerjal.

Teist probleemi teab iga inimene. Füüsilises maailmas ei toimetata vaakumis. Midagi kukub või puruneb, keegi sekkub või muudab eesmärke jne. Inimesed on ettearvamatutest oludes võrdlemisi paindlikud. Robotid õpivad kaootilises olustikus alles toimetama. Kuigi, vestlusrobotid ja inimeste valve alt maailma põgenenud TI-mudelid demonstreerivad juba muutuvas ja vastutegutsevas keskkonnas suurt paindlikkust.

Kolmas viivituse põhjus oleks tootmisvõimsus. See on isegi olemas, aga teeb midagi muud, enamasti autosid. Aastas valmib maailmas umbes 90 miljonit uut sõidukit. Teoreetiliselt on tootmismaht piisavalt suur. Materjali töötlemise võimekuse arvestuses vastaks see enam kui miljardile inimesesuurusele robotile. Muutusele kuluks aega, aga vähemalt kooli pole roboteid vaja saata. Õppetööd asendavad tarkvara versioonide uuendused. Hiljuti tõdes ka Elon Musk, et näeb Tesla tulevikku rohkem robotite valmistajana.

Alanud protsessi signaliseerib Euroopas uus, üle miljardi dollari väärtusega ettevõte ehk niinimetatud üksiksarvik. Saksamaal 2020. aastal loodud RobCo uue aja äristrateegia on robot-kui-teenus. Nad pakuvad ettevõtetele autonoomset tööstusrobootikat, ilma et kliendid peaks tegema alustuseks suuri investeeringuid. Alfie-nimeline robot uurib ise keskkonda, suudab iseseisvalt arutleda ja teeb loomulikult füüsilist tööd. Investeeringute suurus reedab nägemust, milles TI mitte ainult ei mõtle ega genereeri lahendusi, vaid tegutseb ka füüsilises maailmas.

Rahvusvahelise robootikaföderatsiooni andmetel lisandus eelmisel aastal ettevõtetesse 603 000 tööstusrobotit ja käesoleva aasta lõpuks peaks lisanduma veel 655 000. Praeguse seisuga peaks ööpäevaringselt tööl olema üle viie miljoni roboti. Robotite tootmise kiirus tõrjub protsessist inimesed sarnaselt elektroonikaettevõtetes toimunud asendusele. Inimkäed ei suuda füüsiliselt liikuda robotite kiiruse ja täpsusega.

Mainitud ülevaates kirjeldatakse ka ülemineku etappidena kulgevaid stsenaariume. Iga tehnoloogiline revolutsioon kõrvaldab ühed kitsaskohad ja selle läbi paljastab järgmise. Esmalt suureneb TI roll inimestest töötajate juhtimises. Inimestega koos peaks tootlikkust saama kasvatada veel umbes 10 korda. Valmistatakse roboteid. Järgmises faasis hakkavad robotid autonoomselt iseennast tootma.

Autorid pakuvad, et robotite tootmisvõimsuse kahekordistumisele kulub alguses umbes aasta. Iga järgmise tsükliga protsessi tõhusus kasvab ja kulud vähenevad. Siis kahaneb füüsiline suurus. Kaugemas tulevikus jõutakse nanotehnoloogilise tootmisprotsessini. Stsenaariumis kasutatud mudelite põhjal lüheneb uuendamise tempo nädalateni, umbes nagu puuviljakärbestel.

Meie aja kultuuriloolased juba kirjutavad üles lugusid sellest, mis juhtub siis, kui intelligentsus lakkab olemast rikkuste väljamõtlemise pudelikael ja seejärel kaob sellelt ka füüsilise teostuse takistus. Lõpuks võivadki inimesed käed küljest lasta.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.