
Andmeanalüütik Jennica Pounds selgitab, kuidas Ameerika Ühendriikide korporatistlik süvariik ehitas valitsusväliste organisatsioonide tööstuse toel progressistlikku maailmaimpeeriumit.
Kõik vaidlevad teemal kui raiskav USAID täpselt oli. Mitte keegi ei selgita, milleks seda tegelikult vajati.
Daily Calleris ilmus 22. juunil ülevaade, kuidas peale seda kui Donald Trump USAID-il soolikad välja lasi, on Boliivias, Tšiilis, Hondurases, Costa Ricas, Peruus, Ecuadoris ja Colombias valimised võitnud ainult poliitiliselt paremate vaadetega kandidaadid. Pahemad kandidaadid pole peale USAID-i rahastuse lõppemist võitnud Ladina-Ameerikas ühtegi valimist.
Samal ajal käib demokraat Ro Khanna taskuhäälingusaadetes rääkimas, kuidas tänu Elon Muski USAID-i lammutamisele saab tõenäoliselt surma 4,5 miljonit last. Musk lubas ta sellise jutu peale kohtusse kaevata.
Parempoolsed osutavad, kuidas USAID rahastas Colombia soomuutjate oopereid, DIE (diversity, inclusion, and equity; mitmekesisus, kaasamine ja õiglus) töötubasid Serbias ja küsivad, miks Ühendriikide maksumaksja peab sellised asjad kinni maksma? Pahempoolsed räägivad lastest, kes sõltuvad välisabist ja kuulutavad, et miljonid lapsed surevad USAID-i rahastuse lõpetamise peale ära.
Kuid mõlemad ei räägi USAID-i peamisest eesmärgist.
USAID oli üks Washingtoni [korporatistliku süvariigi] peamistest välismaiste režiimide vahetamise tööriistadest. Humanitaarabi, kultuuriprogrammide ja arenguabi projektide taga asus palju suurem eesmärk, milleks oli režiimimuutuste ja värviliste revolutsioonide haldamine üle maailma.
Mis tõstatab arusaadavalt küsimuse: mis on Colombia soomuutjate ooperil pistmist režiimivahetusega?
Nagu välja tuleb, siis päris palju.
Viis võimekust
Kuidas demokraatia edendamisega ehitatakse režiimide muutmise taristut.
Infograafika: @DataRepublican
1. Meedia. Sõltumatud väljaanded. Ajakirjanduslik väljaõpe, tehniline varustus; toimetuste rahastamine, et need ei sõltuks majanduslikult valitsusest või reklaamimüügist. “Sõltumatu meedia” rahastamise eesmärgiks on tagada lääne jutupunkte kajastava “sõltumatute” väljaannete olemasolu. Sõnumi edastamiseks on vaja megafoni.
2. Juriidiline taristu. Juristid, õigusabi kliinikud, õigusriigi põhimõtete programmid, õigusreformi propaganda. Eesmärgiks on tekitada klass erialase väljaõppega inimesi, kes oskavad valitsusega hageleda selle enese õigussüsteemi raames ja keda selle juures toetatakse nii majanduslikult kui moraalselt. Lisaks tegeletakse kohtunike, kes toetavad “lääne liberaalse demokraatia väärtuseid”, ametisse mahitamisega.
3. Valimiste vaatlemine. Valimisvaatlejate väljaõpe, valimisnimekirjade kaasajastamine, paralleelne valimistulemuste tabuleerimine (parallel vote tabulation; PVT). PVT on äärmiselt oluline tehnoloogia: see kujutab ametliku valijate häälte arvestuse kõrval toimuvat “sõltumatut” häältelugemist. Kui pole kasutada PVT andmestikku, siis inimesed, kes väidavad, et valimistel pandi toime valimispettus, osutuvad armetuteks hädavaresteks, kellele pole vaja tähelepanu pöörata. Kui on toeks lääne rahastatud valimiste vaatlemine, siis kaitsevad niisugused inimesed liberaalset demokraatiat.
4. Aktivistide väljaõpe. Kodanike kaasamise töötoad, noorte juhtide programmid, kogukonna organiseerimine. Toetusprogrammide kirjeldustes on kirjas “kodanike kaasamine” ja “juhtkonna arendamine”. Oskused, mida edasi antakse, on järgmised:
– kuidas organiseerida meeleavaldusi
– kuidas tagada meeleavalduste jätkumine
– kuidas õpetada välja inimesi sama tegama
– kuidas suhelda meediaga
– kuidas vastata survele “mittevägivaldselt”
Tulemuseks on väljaõpetatud inimeste kaadrid, kes teavad kuidas pöörata inimeste pahameel järjekindlaks, paljude valimistsüklite poliitiliseks surveks.
5. Haldusandmestik. Riigihangete jälgimine, teabenõude ja andmete avalikustamise programmid, eelarve läbipaistvuse algatused, koruptsioonivastased andmebaasid. Sellised organisatsioonid toodavad toormaterjali, mida meedia kasutab sisu toomiseks, millele juristid osundavad kohtus ja mida kasutavad valimisvaatlejad valimisraportites. Ilma niisuguse kihita muutuvad ülejäänud neli naljanumbriks. Koos sellega kuulutavad need tõde.
Mitte ükski neist võimekustest ei paista eraldi režiimimuutmisena välja. Ajakirjanike koolitusprogramm on ajakirjanike koolitusprogramm. Süsteem hakkab toimima ainult juhul kui ühes riigis rahastatakse kümne aasta jooksul kõiki viite ja kõikide võimekuste inimesed tunnevad üksteist, kuna neid on välja õpetatud samadel konverentsidel, viidud kokku samade mõttekodade ja koolitusprogrammide kaudu ning rahastatud samade toetusmeetmete torustikust.
Mismoodi näeb välja valmis süsteem: Gruusia
Gruusia on riik, kus on võimalik vaadelda süsteemi ülesehitamise igat astet.
1990-ndate aastate keskel ehitati Ühendriikide ja Euroopa riikide raha eest Gruusia kodanikuühiskonnas üles kõik viis võimekust. USAID-i ja Eurasia Foundationi raha eest asutati sõltumatu ringhääling Rustavi 2, millest 2003. aastal sai opositsiooni peamine meediakanal.
1996. aastal asutatud Liberty Institute’is kirjutati kokku Gruusia sõnavabaduse seadusandlus ja käitati korruptsioonivastaseid kampaaniaid.
1995. aastal asutati USAID-i ja NED-i rahaga valimiste vaatlemise platvorm ISFED, mis õpetas välja 3000 valimisvaateljat ja käitas Gruusia valimistel paralleelset häälte tabuleerimist.
NED kulutas Serbias kolm miljonit dollarit Otporile, mille koolitajad liikusid edasi Gruusiasse, keda rahastasid [George Sorose] Avatud Ühiskonna Sihtasutused (OSF), toetas Liberty Institute. Mõlemad koos õpetasid välja tudengite rühmituse Kmara.
Kmara tegutses vastavlt ennast tõestanud reeglistikule, logoks oli tavaline rusikas käsi, riik oli ainult teine. IDFI laadis organisatsioonid jälgisid riigihankeid ja lõid andmestiku, mida kõik teised endi tegevuses kasutasid.
OSF-i Gruusia töötajad rääkisid ise kui ulatusliku operatsiooniga on tegemist: “Me olime seal kohal, aitasime igat Gruusia idufirmat, pea kõiki organisatsioone, kes tulid uute ideedega meie juurde… Sihtasutus toetas 16 000 projekti.”
Loetagu seda veel kord: Gruusias elab 3,7 miljoni inimest ja kuusteist tuhat rahastatud projekti.
2003. aasta novembris andsid kõik viis kogupaugu. ISFED-i rööpne häältelugemine tõestas, et parlamendivalimiste tulemusi võltsiti. Rustavi 2 kajastas seda. Kmara tõi inimesed tänavatele. Liberty Institute tagas organisatsioonilise toetuse. Kolm nädalat hiljem astus president Eduard Ševardnadze Rooside revolutsiooni tulemusel ametist tagasi
Iga võrgustiku sõlm käivitus ja täitis oma ülesande üheaegselt.
Peale revolutsiooni said Liberty Institute’i töötajatest valitsuse liikmed. Giga Bokeriast sai riikliku julgeolekunõukogu liige. Sozar Subarist ombudsman. Giorgi Targamadzest kaitse- ja jugeolekukomisjoni liige, Konstantine (Kote) Vardzelashvilist asejustiitsminister, Anna Zhvaniast välisluureteenistuse juht ja Akaki (“Ako”) Minashvilist parlamendi väliskomisjoni esimees.
Need organisatsioonid ei toetanud ainult valitsuse vahetust, vaid lisaks mehitasid selle.
Ühendriikide kulutusi kajastavast võrgukeskkonnast USASpending.gov võib lugeda, et aastatel 2008–2025 suunas USAID Gruusiasse üle miljardi dollari. Lepingute pealkirjad annavad aimu millega on tegu. CEPPS sai 26 miljonit dollarit “Gruusia valimiste ja poliitiliste protsesside tegevuste” tarbeks.
East-West Management Institute 21 miljonit dollarit “mineviku USAID-i investeeringute otsas õigusriigi põhimõtete ehitamiseks ja uutmiseks”. See projekt kirjeldab üheselt, kuidas USAID-i režiimimuutuste torustik töötas. Uusi lahendusi tuleb rajada selle otsa, mis on juba valmis ehitatud.
Kakskümmend aastat hiljem soovis Gruusia valitsus võtta vastu seaduse, millega nõuti VVO-delt nende välisrahastuse aruandlust. Sama võrgustik tõmmati uuesti käima. [Millega on mingil viisil seotud Eesti valitsus ja üksikumalt Margus Tsahkna.] Välismaise rahastusega VVO-d korraldasid mitu protestilainet, milles osalesid sajad tuhanded inimesed. Ühendriikide endine suursaadik Ian Kelly selgitas [Gruusia VVO-tööstuse] sõltuvust välisrahastusest kaamera ees: “Kodankuühiskond on Gruusia demokraatia absoluutne tuksuv süda … see vajab märkimisväärses mahus Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide rahastust.”
Gruusia valitsuse vastus oli otsekohene: välismaise rahastusega VVO-d korraldasid 2003. aasta värvilise revolutsiooni ja sama taristu hakkas uuesti tööle siis kui valitsus nõudis avalikustamist, kes selle eest maksis.”
Kui selline asjade käik tundub tuttavana, siis nii see peakski olema.
Sama toimub Ameerika Ühendriikides
Kirjeldatud viis võimekust on samal viisil üles ehitatud Ameerika Ühendriikides. Sõnad, mida kasutatakse, on ainult pehmemad. “Valimiste vaatlemisest” saab “valimiste kaitsmine”. “Kodanikuühiskonna koolitamisest” “kodanike kaasamine”. “Sõltumatust ajakirjandusest” saab “kohalik kodanikuajakirjandus”. Kuid kõigi tegevus täidab samasugust eesmärki. Rahastusallikas viidi USAID-ilt üle erasektorile, mille maht on märkimisväärselt suurem.
1. Meedia. Knight Foundation andis American Journalism Projectile (AJP) 25 miljonit dollarit, mida see kirjeldab “esimese endalaadse riskikapitali heategevusorganisatsioonina, mis keskendub sõltumatu, erapooletu ja kohalike kodanikuuudiste lahenduste kasvatamisele ning toetamisele”. Lisaks on AJP jaganud miljonite dollarite mahus väiksemaid toetuseid.
Mõttekoda MacArthur andis Howardi Ülikoolile viis miljonit dollarit “Ajakirjanduse ja Demokraatia keskuse tarbeks.
2. Õiguslik taristu. Brennan Center for Justice kirjeldab enese eesmärke: “Tegemist on erapooletu õigus- ja seadusandlike poliitikate instituudiga, mis soovib parandada Ühendriikide demokraatia ja õigusemõistmise süsteeme.” Hopewell Fundi, mis rahastab Demokraatliku Partei rahakogumismasinat Arabella Advisors, koosseisus tegutseb algatus Democracy Docket, mis kujutab [kurikuulsa demokraatide juristi] Marc Eliase valimistulemuste kohtusse kaebamise üksust. Tegemist on ühega paljudest. Kodumaine juriidiline taristu kujundab õiguskeskkonna väljaspoolt kujundamist, milleni üritatakse jõuda hagelemise, koolituste ja seadusandluse mudelite, mida osariigid kasutavad, koostamise kaudu.
3. Valimiste vaatlemine. Voter Registration Projecti rahastatakse aastas eraisikute poolt rohkem kui 40 miljoni dollariga. Selle üks toetuse saaja State Voices haldab 24. osariigis rohkem kui seitsetsadat organisatsiooni, mis tagavad valimisteks “tipptasemel organiseerimise tehnoloogia ja katsetamise lahendused”. Teised suuremad valimistaristu rahastajad ja käitajad on lisaks Foundation to Promote Open Society ning Election Trust Initiative.
4. Aktivistide koolitamine. Alliance for Youth Organizing käitab rohkem kui 200 ülikoolis erinevaid programme. Selle aruannetes kirjutatakse “kohalikust, lõimunud kodanike kaasamise programmidest, mis aitavad koolitada ja arendada tulevasi juhte, registreerida ja mobiliseerida noori valijaid ning harida noori inimesi nende kogukondade võtmetähtsusega teemadel. Meie programm kaasab noori inimesi aastaringselt ja läbi paljude valimisperioodide ning kujundab harjumusi, millest kasvab välja kodanikuühiskonna kaasatus kogu eluks.”
Open Society Action Fund kulutab kümneid miljoneid dollareid Ühendriikide kodanike kaasamise algatustele, mis korraldavad samasuguseid asju, nagu näeb Gruusias. Välja on õpetatud kaader, kes oskavad inimesi organiseerida, mobiliseerida ja avaldada mitemete valimisperioodide vältel valitsusele survet.
5. Haldusandmestik. Open Society Action Fundi 2023. aasta maksuameti aruandes loetletakse üles Ühendriikide tegevusvaldkonnad: demokraatia kaitsmine, valimisõigused, valimiste moraal, rahvaloendus, valimispiirkondade muutmine, majanduslik turvalisus, võitlus tahtliku ja tahtmatu väärteabega, kodanikuõigused, valitsusvastutus ja selle läbipaistvus. Kokku kulutati niisugustele programmidele 2023. aastal 173 miljonit dollarit.
Tegemist on samade kategooriatega – demokraatia kaitsmine, valimiste moraalsus, valitsusvastutus ja -läbipaistvus, sõda väärteabega –, mida välismaal haldab NED.
Tulemus
Kui USAID-i rahavood otsa lõppesid, võitsid Ladina-Ameerikas valimised seitse poliitiliselt paremat kandidaati. Taristu, mida majandati aastakümneid, muutus nõrgemaks, kuna selle suurim rahastaja kadus ära. Meediaväljaanded jäid ellu ainult siis kui suutsid leida uued toetajad. VVO-tööstuse maht vähenes.
Peamine valdkond, millest inimesed USAID-ist rääkides aru ei saa, on järgmine: kui see rahastas soovahetajate oopereid, ajakirjanduse töötubasid, korruptsioonivastastaseid andmebaase, noorte juhtide programme või valimisvaatlejaid, siis kõik üksikult ei olnud peamine eesmärk. Eesmärgiks oli võrgustiku rajamine.
Väljaandele antud toetuse eesmärgiks pole tore üllitis. Aktivistide jõugule antud toetuse eesmärgiks ei ole aktivistide jõuk. Valimisvaatlejate organisatsiooni peamiseks eesmärgiks ei ole valimiste vaatlemine. Kui kõiki koos piisavalt kaua rahastada, need üksteisega siduda, koolitada üheskoos nende juhte, jagada neile samadest allikatest raha, õpetada neid kasutama ühesugust uuskeelt, suunata nad püüdlema ühesuguseid eesmärke ja nii kujuneb sellest seltskonnast välja poliitiline operatsioonisüsteem.
Kui jõutakse sinnamaani, siis pole toetused eraldi enam tähtsad. Süsteem hakkab taastootma iseennast.
Gruusia pealt võib vaadata, mismoodi näeb välja valmis pealisehitis. Organisatsioonid mitte ainult ei kritiseerinud valitsust. Need tootsid teavet, treenisid aktiviste, kujundasid avalikku arvamust, esitasid väljakutse olemasolevatele institutsioonidele, mobiliseerisid valijaid ja kõige lõpuks mehitasid valitsuse, mille nad võimule upitasid.
Toode on pealisehitis.
Niipea kui inimesed õpivad pealisehitist tuvastama, siis saab selgeks, et see õudus vaatab kõikjalt vastu.
Isegi Ameerika Ühendriikides.
Just eriti Ameerika Ühendriikides.
Mis on põhjus, et nii kaua kui Ameerika Ühendriikides on võimul president Donald Trump, toimuvad iga kuu üle riigi suured meeleavaldused.