Valimised on juba viie kuu pärast ning aeg on vaadata üle, kes meil lõpuks parlamenti saab ja kui suures osakaalus. Kui elevil sa oled selle osas?

Mina olen väga-väga elevil muidugi, täiesti hoomamatult, aga tavalisel inimesel muidugi ei soovita veel niisugust asja.

Kas tõesti ei joonistu mingisugused jõujooned välja? Kellegi reitingud on ikka väga madalad, kellegi reitingud on kõrged, ehk midagi see ikkagi näitab.

Kindlasti näitab. Mõnes mõttes on praegune reitingute seis ka päris tükk aega püsinud, et seda muuta ülilihtne ei ole. Mis seal aitab, on see, et nüüd viie kuu jooksul tõmbavad erakonnad selja sirgu, hakkavad tööle ja rääkima meeldivat juttu vahelduseks kõigele sellele õudusele, mida vahepeal on pidanud rääkima. Selle käigus hakkab suur hunnik inimesi – kellel selline veendumus või kindlus kogu aeg puudub, kes kõiguvad natuke siiapoole, natuke sinnapoole, olles mõnes küsitluses valmis ütlema ühte, teinekord mõtlevad, et ei teagi – vaikselt oma valikut tegema. See tähendab seda, et mingid muutused võivad tulla.

Võtame parteide kaupa. Minu meelest ei pea olema väga kriitiline, kui vaadata, et Eesti 200 seis on pehmelt öeldes hapu.

See on raske, jah. Tegelikult on üliraske seisund see, et sa oled uus erakond, tuled selle värskuse, puhtuse ja uudsuse sõnumiga ning siis tulevad sinu taha sellised heitlikumat, tõmblevat sorti valijad, sellepärast et uudsust otsivad sageli just nemad. Nad on ka sellised, kes pettuvad ükskõik milles – kuidas sa teed või mis sa teed või kas sa teed või kas sa ei tee. Kõige parem, kui sa ei saa valitsusse. Aga kui sa saad valitsusse, siis pettuvad nad varsti ja on vihased su peale, kuna reformid ja muutused-otsused võtavad tegelikult aega. Pooli asju ei saa teha või siis juhtub veel mingi skandaal, nagu neil see Johanna-Maria Lehtme  More taha liiga pikaks ajaks jäämine. Kõik need valijad lasevad jalga ja lisaks ei ole sul enam seda uudsuse argumenti, mis näiteks praegu Parempoolseid päris hästi kannab. Nende poliitikuid tajutakse endiselt vahepealsena ja siis nad on edukamad.

Me just vaatasime, et Eesti 200-st on sel aastal lahkunud 89 inimest ja juurde tulnud neli, nii et see proportsioon ka näitab midagi sellist äravoolamist. Kristina Kallas isegi ütleb, et otsib uut juhti, sest enam ei jaksa, ei taha. Kas neil on mingeid võimalusi ikkagi parlamenti valituks saada, kas liitumine Rohelistega, millest on siin ka räägitud, võiks olla see samm?

Selles osas ma olen natuke skeptiline, et see nüüd midagi seal väga muuta võiks. Poliitika muutub nii palju ja ühest või teisest asjast tulenevalt võib siin Eestis muutuda veel päris palju asju. Inimesed võivad hakata otsima oma väljundit ja mine tea, äkki saavad üle künnise, ma seda päris maha ei julgeks tõmmata. Aga nüüd see Rohelistega liitumine. Muide, kui Eesti 200 eelmistel valimistel parlamenti sai väga suure tulemusega ja väga järsu tõusuga, siis nende programm oli tegelikult väga keskkonnahoidlik. See oli kaasaegne, päris moodne energeetika lähenemine ja hea käsitlus paljudel loodushoiuteemadel, selline kompetentne käsitlus. Aga nendega olid võib-olla kõige suuremad käärid selle vahel, millist liini nad ise ajasid. Nende tegevus eelnevas kolmes valitsuses, sealhulgas ka praegu, on tekitanud pigem küsimust, et nad teevad midagi muud. Kui nad nüüd üritavad seda rohelist rüüd kuidagi selga tõmmata, siis see kindlasti enam niimoodi ei tööta nagu eelmine kord, lisaks on teema ise tunduvalt ebapopulaarsem.

Isamaa on endiselt liidripositsioonil, küll kaotanud ka natukene suvega võrreldes seal mõned protsendid. Aga ikkagi Reinsalu teeb ilmselt midagi väga õigesti, et Isamaa püsib seal kohas.

Jah ja küsimus on see, kas see õnnestub ära teha valimisteni ka, sest tegelikult Reinsalu trikk on olnud väga lihtne: kritiseeri, kõige eest sõima, dramatiseeri üle seda olukorda, mis meil Eestis on, räägi sellest, kui halb see kõik on. Ja nüüd mõnes mõttes, kui meil majandus kasvab ja inflatsioon ei ole enam nii kõrge, siis tal sisulisi argumente jääb vähemaks. Inimesed siis võib-olla väsivad ära ja see jutt ei tööta enam nii hästi. Pluss on kindlasti lisandunud see aspekt, et on hakatud küsima, aga mida te siis teete ja kuidas te teete? Vot see on koht, kus ma ei tea, kas see on strateegiline valik või on see vaimse seisundi eripära, aga sealt ei tule mingeid vastuseid, mis konkreetselt kuhugi poole suunaks. See on võib-olla poliitiliselt tark valik sellepärast, et iga lahendus ei pruugi kellelegi meeldida, aga teistpidi ei ole ka hea see umbmäärasus.

Kui sa ütled, et majandus läheb paremini, siis kas see kuidagi ei võngu sinna Reformierakonna pluss poole peale? Nad on ikka väga madalale vajunud, aga nüüd pisitasa mõned protsendid justkui tuleb juurde ja tunnetus on jälle parem sinna suunda.

See võib-olla jah. Kui ma enne rääkisin suurest hulgast heitunutest ja nendest, kes tavaliselt ei oska vastata, siis nende seas on arvatavasti neid, kes pigem tahaksid valida liberaalset suunda. Nad on lihtsalt vahepeal olnud sellest eemale tõrjutud, aga iseküsimus on see, kas need inimesed lõpuks valima tulevad või mitte. Seda on raske ennustada, kas Reformierakonnal või sotsidel õnnestub kuskilt sealt soost need viis protsenti valijaid kohale tuua. Lätis näiteks toimusid valimised, väga võimas tulemus ühel uue juhiga jõul, aga valimas käis ikkagi väga vähe inimesi – see protsent oli ülimadal.

See, et Reformierakonnal on praegu on 37 kohta Riigikogus, seda tulemust…

Ei tule.

Tundub, et nii läheb. Kui seal jäävad pooled kohad tulemata, tähendab see poolte inimeste jaoks väga suuri elulisi ümberkorraldusi. Kas see kuidagi annab mingit paanikanooti erakonna sisse ka või paistab see väljapoole?

Eriti ei paista seni, ei ole väga paistnud. Seal ei ole niisuguseid tõmblusi väga palju olnud. Mõnes mõttes on paljud oodanud seda rohkem, aga ma arvan, et seal on suur hulk staažikaid inimesi, kellel võib-olla ongi aeg pensioneeruda või vähemalt ei mõtle nad sellest nii ülitraagiliselt. Teiseks, kui sa oled väga kaua aega olnud poliitikas ja ühe erakonnaga seotud, siis see üleminek kuhugi, ülejooksmine, millest kogu aeg räägitakse, ei lähe nii libedalt, inimesed ei taha. Vaatamata sellele, et sa võid olla populaarne, positiivne ja sind peetakse veenvaks eksperdiks, siis uude erakonda üle joostes vaadatakse sind ikka veidi umbusklikult, kui ma olen ise mõne teise erakonna valija.

Keskerakonnas Kõlvart on teinud ka imetegusid, sealt kohast, kust tulema hakati selle Keskerakonna suure mässu ajal. Kas ta on nüüd päriselt täiesti vene erakond?

Ei, ma päris nii ei ütleks. Praegu teevad nad väga suuri pingutusi selleks, et neil oleks eesti nimesid. Nad pakuvad neile igasuguseid asju ja otsivad igalt poolt üle Eesti, sest neil on lihtsalt väga vähe tugevaid eesti nimesid. Toetuse fundament on loomulikult venekeelsete taas innukam nende taha minek, ega asjata ei ole Mihhail Kõlvart ja Anastassija Kovalenko-Kõlvart täna isikutena kõige suurema toetusega ja tuntumad poliitikud.

Ilmselt teevad kõva tulemuse ka.

Just, vene valijad toetavad neid praktiliselt ühtselt, pluss lisaks on ka teatud hulk Eesti toetajaid, keda nad oma jõulise sotsiaalmeedia promoga kuidagi enda külge seovad.

Sotsid on püsinud ka stabiilselt oma reitingupunktides. Ei oskagi öelda, et nad kuhugi kõiguksid, kuidagi nad suudavad seda hoida. Kas see on sellepärast, et pole piisavalt pildis või on väga hästi osanud pildis olla?

Ma arvan, et sotsidel on isegi selline teatav eristumine olemas. Nad kõnetavad teatud tüüpi valijaid, kes on haritumad, pigem nooremad ja võib-olla ka rohkem naised. Seda seltskonda nad kõnetavad üsna stabiilselt, nad on üsna lojaalsed neile. Pluss siis nemad loodavad ka sellele samale fenomenile, mis ma ütlesin, et päev enne valimisi inimesed peavad mõtlema, et keda ma siis ikkagi valin, ja nad lähevad viimasel hetkel sotside taha.

Mis EKRE plaan on, millele nad loodavad? Et Isamaa tuleb valitsusse, moodustab valitsuse ja nemad saavad kaasa?

Seda kindlasti. EKRE loodab seda, et Isamaa ja Keskerakond kahekesi ei saaks hääli täis, et teha valitsus. Seda sama loodavad muidugi kõik teised erakonnad ka, et just keegi neist oleks see kolmas, keda tingimata vaja on, ja see annab neile suurema kaalu. EKRE-l on ka sama lugu.

EKRE häda on olnud see, et Isamaa on viimastel aastatel võtnud n-ö EKRE leiva ära ehk valitsuse materdamise jämeda otsa enda kätte. EKRE-l on olnud raskusi oma hääle leidmisega ja radikaalsemad toonid, mida nad esitavad – võib-olla neist ollakse ikka väsinud natukene.

Ja Parempoolsed tulevad, võtavad protestihäältega?

Protestihäält ja potentsiaali viimase hetke häält võtta on neil samuti. See uue jõu asi on neil osaliselt ka seotud sellise maailmavaatelise jutuga, mis on praegu maailmas popp ja mida sotsiaalmeedia algoritmid toetavad. Nii et neil on ka potentsiaali kasvada.

Loe allikast edasi