Tõlkija Heli Alliku sõnul räägib Thelyson Orelieni raamat “C’était ça ou mourir” (eesti keeles “Valida oli kas see või surra”) Haiti õpetaja põgenemisest kodumaalt, kus möllavad jõugusõjad. “Kogu põgenemise lugu on tänapäevane odüsseia,” sõnas ta.

Romaan on Alliku sõnul võitnud lugejate südame (raamatut on müüdud üle 35 000 eksemplari) ning see valiti ühehäälselt kõikide tähtsamate kirjandusauhindade finalistide hulka. “Ta oli väike maavärin prantsuse kirjanduses, kus otsitakse tikutulega neid suuri teoseid,” ütles Allik. Eelmisel nädalal eemaldati romaan aga maineka Goncourt’i auhinna nimekirjast.

Mõne nädala eest avaldas sotsiaalmeediakasutaja Balance ton Claude (eesti keeles Paljasta oma Claude) süüdistuse, mille kohaselt on Orelien raamatu kirjutanud tehisaru abil. Kasutaja oli raamatut lasknud analüüsida tehisaru tuvastamise programmil ning see päring tuli tagasi pea 100-protsendise kindlusega.

Allik on ise raamatu läbi lugenud, ent kõige suuremat muljet see talle ei jätnud. “Aga õnneks kirjandus on selline, et igaühele on midagi,” lisas ta. Samas poleks tõlkija osanud kahtlustada tehisaru kasutamist ning tõdes, et prantsuse keeles on tehisaru kõvasti “kogenum”, sest keelekorpused, mida keelemudelid kasutavad, on palju suuremad.

Autori varasem loometee toetab selliseid süüdistusi. Alliku sõnul on avastatud, et Orelien on tõlgitud artikleid avaldanud oma nime all. Lisaks on veelgi markantsem juhtum pärit ühest tekstist, mis räägib prantsuskeelsest kirjandusest Ameerikas.

“Järsku on seal sulgudes käsklus, et räägi Quebeci [Kanada prantsuskeelne provints] rollist prantsuse keelelise pärandi säilitamises Põhja-Ameerikas ja siis sulud lõppevad ja tekst läheb edasi,” selgitas Allik. “Kahjuks on palju asju, mis viitavad sellele, et mitte alati ei ole see autor oma jõududega asju kirjutanud.”

Prantsuse ühiskonnas on olukord tekitanud vastakaid reaktsioone ning eelkõige jaotanud inimesed kahte leeri vastavalt poliitilistele eelistustele, selgitas Allik. Kuna Orelien on mustanahaline ning pärit endisest Prantsusmaa kolooniast Haitist, leiavad liberaalsemad inimesed, et tegu on rassismiga.

“Ta ütleb, et teda üritatakse vaikima sundida, kuna ta ei ole peaaegu tuhandeaastase prantsuse kirjandusskeene liige,” sedastas Allik.

Eestis sarnast probleemi lähiajal oodata pole

Kirjanik ja kultuuriloolane Rein Raud on olnud kahe Eesti kirjanike liidu romaanivõistluse žürii liige ning eelmisel aastal oli ta selle juht. “Mõlemal korral oli tekste, mille puhul mul oli tugev isiklik sisetunne, et need on kirjutatud suurte keelemudelite abiga,” lausus ta. “Kusjuures teisel korral olid kahtlustatavad teosed juba kirjanduslikult paremad, mis viitab keelemudelite arengule,” selgitas Raud.

Raua sõnul on ta ka raamatupoe letilt leidnud teose, mille võis tema hinnangul olla kirjutanud tehisaru. Kes oli raamatu autor, jättis ta enda teada.

Samas ei tasu tema sõnul aga karta, et Eesti kirjanduspreemiate nimekirja jõuaks mõni tehisaruga loodud teos, sest eesti keel on piisavalt väike. See tähendab ka, et tehisarumudelitel on vähem tekste, millelt õppida, selgitas Raud.

Kuidas aga tunda ära tehisaru abil kirjutatud teost? Klišeed, leiab Raud. “On võetud Ameerika seriaali tegelikkus ja üritatud seda Eesti kohanimedega täiendades siia projekteerida. Inimesed ei käitu nagu reaalsed inimesed, vaid on poolkarikatuursed klišeelised-šabloonsed tüübid.”

Raud on laiemalt tehisaru loodud kirjanduse suhtes väga kriitiline ning lisas, et seda pole mitmel põhjusel vaja.

Esiteks loob tehisaru Raua sõnul laiska ning lohakat kirjandust ning see mõjutab ka süvenemisvõimet. Viimaks ei jõutagi enam teosteni, kuhu tuleb süveneda, rääkis ta. Teisalt aga ei saa tehisaru luua sisemaailma peegeldust, vaid paremal juhul ainult rääkida lugu.

“Inimene kasvab lugedes ja areneb. Teiseks muutub meie ühine jagatud kultuuriline maailm laiemaks, huvitavamaks ja paremaks, niikaua kuni selles on ehtsat loomingulisust,” leidis Raud.

Tõlkija Allik leidis, et Orelieni teose “C’était ça ou mourir’i” menukus näitab midagi kirjanduse kohta aastal 2026. “Kui vanasti oodati kirjanduselt inimlikku peegeldust, siis nüüd, kuna inimesed on juba ka natuke masina rolli surutud, tahamegi alateadlikult, et meile räägiks meist masin,” ütles ta. “Mul on tunne, et see kõik on ühe suure murrangu algus.”