Eesti riigieelarve lappimine on jõudnud punkti, kus matemaatika ja terve mõistus keelduvad koostööst. Kodanik seisab silmitsi absurdse reaalsusega: valitsus teatab järjekordsest maksutõusust, olgu selleks siis käibemaksu kergitamine või laiapõhjaline julgeolekumaks, kuid eelarve haigutab vastu ikka miljardilise miinusega.

Raha, mis inimeste taskust ühiskassasse korjatakse, näib haihtuvat kuhugi bürokraatia ja püsikulude musta auku, jättes alles vaid tühjad lubadused ja majandusliku ebakindluse.

Selle kriisi tuum ei peitu mitte vahendite puuduses, vaid suutmatuses teha strateegilisi valikuid. Kui ettevõte satub raskustesse, siis esmalt vaadatakse üle kulud, tõmmatakse koomale ebaefektiivsed protsessid ja loobutakse luksusest. Eesti riigijuhtimise mudel töötab aga vastupidi: kulubaas ja riigiaparaat on ehitatud buumiaegsete fantaasiate peale ning kui tulud ei kata enam ambitsioone, nõutakse puudujääv osa lihtsalt maksumaksjalt sisse. Tulemuseks on püsivalt defitsiidis riik, mis katab oma jooksvaid kulusid tulevaste põlvede arvelt.

Meie poliitilist eliiti vaadates tekib paratamatult küsimus: kas otsustajate intellektuaalne pagas pärineb ajastust, kus majandust juhiti Exceli tabeli ühe reaga? Tundub, et Stenbocki majas ja ministeeriumides usutakse siiralt, et maksutõus on majandusmootor. Reaalsuses lämmatab see viimasegi konkurentsivõime, peletab investeeringud ja vähendab tarbimist. Juhtimistaktika, kus probleeme lahendatakse ainult uute koorimiste lisamisega, ei ole innovatsioon, vaid intellektuaalne laiskus. See näitab võimetust mõista, et riik ei saa kulutada raha, mida tema kodanikud pole veel teeninudki.

Riik, mis elab pidevalt üle oma võimete, kaotab oma peamise vara – kodanike usalduse. Kui maksukoormus tõuseb, aga õpetajate palgad on külmutatud, arstiabi kättesaadavus halveneb ja teed lagunevad, tekib küsimus, millist teenust me üldse ostame. Maksutõusude fassaadi taga ei ole suurt visiooni, vaid kriisijuhtimise täielik läbikukkumine, kus riigiaparaadi enda ülalpidamine on muutunud olulisemaks kui ühiskonnale väärtuse loomine.

Praegune kurss näitab, et juhtimises ei puudu mitte ainult raha, vaid julgus vaadata peeglisse. Kuni riigieelarve koostamine tähendab vaid uute tuluridade leiutamist, mitte olemasolevate kulude kriitilist kärpimist, jäämegi ringiratast käima. Aegunud dogma, et riik on puutumatu ja kodaniku rahakott lõpmatu, vajab kiiret ümberhindamist enne, kui majanduse vundament lõplikult järele annab.

Rainis Lipstok

Loe allikast edasi