Raamatud, mis räägivad meile sellest, mis toimub tegelikult, on väga haruldased. Üks nendest on Tom Hollandi “Dominion” (2019), üks mõjukamaid teoseid viimase kümnendi konservatiivses mõtlemises.

Holland, klassikalise antiigi ajaloolane, seab endale ambitsioonika ülesande: näidata, et tänapäeva Lääne kõige sügavamad moraalsed eeldused – inimeste võrdsus, nõrkade kaitsmine, ajaloo suundumus õigluse poole ja isegi inimõigused – ei ole universaalsed ega antiiksed, vaid kristlikud. Need on ristiusu poolt paganlikku maailma toodud.

Holland veenab lugejat, et isegi sekulaarne liberaal, kes arvab end kristlusest vabanevat, elab tegelikult kristlikus moraalimaailmas. Friedrich Nietzsche nägi seda selgelt: kui Jumal sureb, ei kao need väärtused kuhugi – need lihtsalt muutuvad metsikuks ja moonduvad. Hollandi järgi on tänane liberalism lihtsalt üks ketserlus, valeõpetus.

Just siin jõuame küsimuseni, mis Hollandi analüüsi teeb nii veenvaks, kuid samas ka puudulikuks: mis on ketserluse olemus? Siin on vaja veidi selgitust. Ketserlus ei ole kristluse täielik eitamine, vaid selle osaline, valikuline ja sageli äärmuslikult moonutatud variant.

Õigeusk on alati pidanud võitlust hereesiatega, aga see pole lihtne, sest ketserlus tundub esmapilgul justkui puhtam, radikaalsem või “õiglasem” versioon usust.

Ajaloo äärmuslikumad ketserlused näitavad selget mustrit. Gnostitsism põlgas materiaalse maailma “kurja demiurgi” loomingut ja lubas päästet vaid salateadmise kaudu. Tänased lunastavad salateadmised on marksism, feminism, homoseksualism jms. Marcionism tahtis Vanast Testamendist lahti öelda, sest Moosese ja prohvetite Jumal on liiga range.

Pelagianism eitas pärispattugi, väites, et inimene suudab oma tahtega täiuslikuks saada. Kõik need liikumised jagasid ühist joont: nad tahtsid kristlusest eemaldada patu, lunastuse raskuse ja hierarhia, asendades need inimliku täiuslikkuse utoopiaga. Võib öelda, et ketserluse põhjuseks on vaimne mugavus: see, mis pingutust nõuab, jäetakse kõrvale.

Tänapäeva degenereerunud liberalism kannab ilmseid ketserluse tunnuseid. “Süsteemne rõhumine” on uus pärispatt, millest ei pääse keegi, kes on “privilegeeritud”. Lunastus ei tule enam armu läbi, vaid gnostilise “teadlikkuse” (awareness), avalike pihtimuste, DEI-rituaalide ja tühistamiskultuuri kaudu.

Ohvrimentaliteet toodab uusi märtreid – mida suurem ohver oled, seda moraalselt puhtamaks sa osutud. See on klassikaline ketserlik-satanistlik nuripidine loogika: tugevus on nüüd kurjus, nõrkus voorus.

Psühholoogiliselt toimib see mehhanism René Girardi mimeetilse soovi ja patuoina loogika järgi. Inimesed ihkavad moraalset ülevust, kuid ilma teispoolsusest lähtuvate normideta muutub see võistluseks, kes suudab endast kõige hädisemat ohvrit kujutada. Ja algabki globaalne puuete olümpia.

Kultuuriliselt kirjeldas C. S. Lewis juba 1940ndatel raamatus “The Abolition of Man” väärtuste tühistamist – kui kaotad loodusseaduse, muutuvad “kaastunne” ja “õiglus” türanniaks. Sama teed on käinud Philip Rieff (“The Triumph of the Therapeutic”) ja Rod Dreher, kes näevad tänapäeva vasakpoolsust kui “kristlust ilma Jumalata”, mis paratamatult muutub totalitaarseks. Ateistliku totalitarismi ilminguid ei saa ka pime enam eitada.

Douglas Murray ja James Lindsay on samuti osundanud, et woke-ideoloogia on kristliku moraali mürgitatud variant – justkui marcionistlik või pelagiaanlik hereesia, mis on kaotanud igasuguse sideme reaalsuse, patu ja inimmõistusega. Siin on tegu kummalise paradoksiga, kui maailmavaatest üleloomulik element välja visata, kaob sektandi reaalsusetaju täielikult.

Mis siis ikkagi teha? Lahendused ei saa olla utoopilised, utoopiapuudust Eesti Vabariigis ei ole. Esiteks tuleb taastada kontakt reaalsusega, mis algab vastusest küsimusele, kes ma olen? Tuleb taastada lagastatud identiteet: rahvus, perekond, kristlus ja klassikaline kultuuripärand ning nautida loodust ja tunnistada loodusseadusi, mis on otsetee normaalsuse ja kahe soo juurde.

Teiseks tuleb hariduses ja avalikus sfääris lõpetada ideoloogiline monopol ning julgelt nimetada ketserlus valeõpetuseks, mida ta ka on, oma loendamatute sugude, imettegeva immigratsiooni ja kliimapatuga.

Kolmandaks on vajalik kultuuriline renessanss, mis lähtub rahvuslikust enesekindlusest. Eelkõige rahvuslikust pärandist, sest see on meil veel olemas ja on äraproovitud ning töökindel mehhanism, mis on ennegi abiks olnud.

Holland näitab veenvalt, et me ei saa Läänest aru ilma kristluse ja ketserluseta. Mõlemal teemal on aga hariduse puudujäägid otse karjuvad. Kristluse kohta saab lugeda Piiblist, valeõpetuste teemal on soovitav tutvuda Catherine Nixey raamatuga “Ketserid”, eesti keeles täiesti olemas, Argo kirjastus, 2025. Küsimus on, kas me oleme valmis oma tsivilisatsiooni pärandit kaitsma või laseme tänastel punasektantlikel usumäratsejatel selle lõplikult torudest alla lasta.

Normaalsuse ja terve mõistuse taastamiseks ning sotside, mürsugängsterite ja pedofiilide kõrvade rullimiseks tuleb valida Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!

( : ) kivisildnik,

Sisepaguluses 03.10.2026

Loe allikast edasi