Millal me ükskord lakkame alahindamast ja alavääristamast eakaid? Kord aastas plaksutame neile vanavanemate päeval, aga muul ajal me nende väärtusi kilbile ei tõsta. Valime Eestile noortepealinna, väga tore, kuid juba kolmveerand aastat on mul peas kibelenud küsimus, et kas Eesti annab praegu või hakkab kunagi andma mõnele linnale ka eakapealinna tiitli. Võiks ju, lausa peaks. Eakad on meie ühiskonna sama tähtis osa kui noored.

Pole üldse kindel, et eakapealinna rahvas tahaks, et just nende kodukoht selle tiitli saaks. Vahest nad püüaks seda lausa unustada. Kuldne iga on meie riigis muutunud millekski, mida tuleb häbeneda. Kujutleme näiteks ajalehele saadetud lugejakirja, mille autori nime all seisab “pensionär”. Otsekohe hakkab peas kerima lint: “vana, vaene, elust eemal, tal ei ole mõjuvõimu, tema arvamust pole vaja”. Eakas on meie ühiskonnas juba ammu marginaliseeritud.

Kehtiv kujutluspilt eakast ongi see, et ta on esiteks vaene, teiseks ajast maha jäänud, st rumal, kolmandaks natuke või kohe päris palju naeruväärne, sest pea on hall, kõnnak tönts, kõrv kurt, rõivastub äratuntavalt kehvalt ja vanamoodsalt, evib mõtteid, mis ei arvesta muutunud maailma. Ja nii edasi.

Statistikaameti andmeil elas Eestis selle aasta 1. jaanuari seisuga 374 192 üle 60-aastast inimest. See on meie rahvaarvust 27 protsenti ehk üle veerandi. Rahvastikupüramiidi järgi muutub eakate hulk tõusvas joones. Aastaks 2040 prognoositakse üle 65-aastate osakaaluks juba ümmarguselt 360 000.

See hulk inimesi ei ole mingil juhul marginaalne. Kuid marginaalne ei ole ka nende vaesus, tõrjutus ja ilmajäetus. Statistikaameti värskeimate andmete kohaselt elas Eestis 2024. aastal suhtelises vaesuses 33,7 protsenti vähemalt 65-aastastest inimestest. Seejuures oli kogu elanikkonna suhtelise vaesuse määr 19,5 protsenti. Vanemaealiste seas on olukord eriti keeruline üksi elavatel inimestel: vähemalt 65-aastastest üksi elavatest inimestest elas suhtelises vaesuses 62,3 protsenti.

2023. aasta andmetel koges ilmajäetust 8,4 protsenti vähemalt 65-aastastest inimestest, mis oli kõigist vanuserühmadest kõrgeim näitaja. Ilmajäetus tähendab seda, et inimene ei saa endale lubada vähemalt viit vajadust kolmeteistkümnes, mida meie ühiskonnas peetakse tavapäraseks.

Nende hüvede hulgas on näiteks kommunaalmaksete tasumine õigel ajal ja vajaduse korral rõivaste asendamine. Aga ka võimalus süüa üle päeva (mitte iga päev!) valgurohket toitu ja võimalus kord kuus sõpradega väljaspool kodu kokku saada. Asjad, mis peaks olema endastmõistetavad igaühe elus.

Nende eakatest vaeste ja ilmajäetute hulgas on hulk kõrgharitud inimesi. On kutseharidusega spetsialiste. On lihtsalt väga häis oma ala asjatundjaid. Ometi ei aita see neid vaesuse neelukohast välja rabelda. Märksõna on “Vaata passi!”.

Viimaste andmete alusel (Eurostati ESSPROS 2023) oli Euroopa keskmine pension 17 321 eurot. Eesti keskmine oli 8388. Ostujõult olime tugevalt allpool keskmist. Eestis pensionäride suhteline vaesusmäär on samal ajal Euroopa Liidu keskmisest kõrgem.

Liisi Jaanverki uurimus 2025. aastast tõestab, et ainult 31,5 protsenti Eesti pensionäridest saab pensioni, millest piisab normaalseks äraelamiseks. Riik väidab, et pensioni hüppeliseks tõusuks puudub raha (nagu muukski sotsiaalvallas). Milline on lahendus? Sobiv töö annaks raha, aga tähtsam veel, usku endasse ja optimismi. Kurdame, et Eestis on tööjõupuudus. Miks me ei toeta eakamaid, kel soovi ja tervist jätkub, sobiva ja paindliku tööajaga töö leidmisel?

Usun, et 60–70-aastane ei ole nüüdisajal veel sugugi nii vana, et ta ei saaks ühiskonna elus, sh tööelus, osaleda. Statistika järgi on selles vanuses inimeste hulgas 30–40 protsenti kõrgharidusega spetsialiste. Neil on oskused ja kogemused, kuid viiekümnesedki väidavad, et ei saa tööd, nad taandatakse viisakal ja poliitiliselt korrektsel ettekäändel, aga inimesed ise usuvad, et põhjus on ikkagi nende sünniaasta.

Taandamise põhjusena tuuakse välja ka seda, et eakamad jäävad hätta praeguses töökeskkonnas vältimatute arvutisüsteemidega. Palun väga, loogem siis suure haardega täiendkoolituse programmid ja võtkem eesmärgiks mitte mõni bürokraatlik umblause, vaid eakate tõeline ja tegelik kaasamine. Ja ennekõike murdkem stereotüüpe.

Eesti heaolu arengukava 2023–2030 seab vanemaealiste puhul eesmärgi: “Vanemaealised on ühiskonnas sotsiaalselt kaasatud, neile on tagatud võrdsed võimalused ning nad on majanduslikult hästi toimetulevad.”

Kolm aastat arengukava vastuvõtmisest peaks olema nihutanud asju justkui kolmandiku võrra paremuse poole. Aga ei ole ju. Ei näe ka, et täituks eesmärk “murda stereotüüpne mõtlemine ning vähendada vanemaealise töötajaskonna ebavõrdset kohtlemist ja tõrjumist; vähendada tööandjate ja töötajate negatiivseid hoiakuid … ja suurendada üldist ühiskondlikku sallivust”.

Aktiivse vananemise indeks (lihtsamalt sõnastades eakate inimeste potentsiaal vananeda tegusa ja tervena) tahetakse tõsta 37,9 protsendilt (2018) 41 protsendini aastaks 2030. 12 aastat ja kolm protsenti? Kas seda pole liiga vähe? Kas on riik olnud luba eesmärke määrates laisk? Väidame, et ühiskond väärtustab eakaid, aga näib, et kuldmedalite asemel riputame kuldeas inimeste kaela ainult lepalehti.

Eakate hoidmine meie ühiskonna täisväärtusliku osana peab olema riigi üks prioriteet, eakas ei tohi olla objekt, vaid peab jääma subjektiks. Selleks, kes ise korraldab oma elu, kelle elatustase on normaalne ja kel on juurdepääs mitte ainult sotsiaalabile, vaid ka tööturule. Kes võib töötada, kui tahab. Keda igaüks võtab kui võrdset ja lugupidamist väärt kaaslast.

Loe allikast edasi