Eesti tervishoid on jõudnud punkti, kus arsti juurde minek meenutab pigem kannatusterohket siseturismi. ERR-i hiljutine lugu paljastab olukorra, mis võiks ka kroonutruu ja allaheitliku estraadirahva märatsema panna.
Võru- ja Põlvamaa elanikud teevad ligi 70 protsenti arstikülastustest teises maakonnas. Kaks kolmest Võrumaa inimesest peab sõitma arsti juurde kodumaakonnast välja. See ei ole juhus – see on läbikukkunud tsentraliseerimispoliitika otsene tagajärg.
Ääremaa inimene on juba harjunud, et talt võetakse kõik. Suletakse koolid, poed ja postkontorid. Viimased on osaliselt asendatud pakiautomaatidega, justkui inimene ise oleks samuti pakk, mille saab soovi korral mujale ümber suunata.
Aga robotarste veel ei ole. Ja lähiaastatel ei tulegi. Seetõttu peab Lõuna-Eesti ema sõitma Tartusse või Viljandisse, et oma laps silmaarsti või lastekirurgi juurde saada. Sageli erakliinikusse, sest Tartu Ülikooli Kliinikumis on järjekorrad lootusetult pikad.
Ent siin tuleb esile süsteemi täielik absurdsus. Pole nii, et ainult ääremaa inimesed voolavad keskustesse. Vastupidi. Tartu ja Tallinna elanikud on hakanud massiliselt põgenema väikelinnade haiglatesse.
Viljandi haigla juhatuse liikme Mart Kulli sõnul kasvas Tartumaa patsientide arv nelja aastaga 500 kontaktilt ligi 5000-ni. See tähendab kümnekordset kasvu. Inimesed sõidavad Viljandisse, sest Tartus või Tallinnas läheb neli kuni kuus kuud, et jõuda nahaarsti, naistearsti või psühhiaatri vastuvõtule. Väikelinnas saab abi kuu ajaga.
See on läbikukkunud meditsiinisüsteemi parim kokkuvõte: perifeeria sõidab keskusesse, et üldse arsti juurde saada, keskus sõidab perifeeriasse lootuses kiiremini abi saada. Jabur ringisagimine. Absurd. Kohustuslik siseturism. Haigete inimeste alandamine ja piinamine.
Erilist tähelepanu väärib vaimse tervise kriis. Tervisekassa ise tunnistab, et Tallinnas ületab nõudlus psühholoogide ja psühhiaatrite järele pakkumist märgatavalt. Just suurtes linnades on vaimse tervise teenused sageli kättesaamatud ja tuleb minna maakonnakeskustesse nagu Viljandi. Seda ei saa seletada ainult arstide puudusega.
Suurlinna keskkond on lihtsalt aju ja hinge purustav: lõputu stress, üksindus, tarbimiskultuur, uuskommunistide sonimine, liberaalne väärtuste kriis ja perekondade lagunemine teevad oma töö.
Maal on inimene loodusele lähemal, kogukond tugevam ja elu reaalsem. Seetõttu ei lähe siin nii massiliselt „hulluks“ kui pealinnas ja ülikoolilinnas, kus vaimse tervise probleemid noorte seas on viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud.
Kõik see on liberaalse korruptsiooni tulemus. Raha suunatakse hiigelinvesteeringutena Tallinna ja Tartu ülikoolihaiglatesse, samal ajal kui regionaalhaiglad jäetakse virelema.
Väikeste haiglate süstemaatiline nõrgestamine on olnud ideoloogiline valik – uskumus, et inimene on lihtsalt tarbija, keda saab teenindada suuremas keskuses efektiivsemalt. Tulemus on vastupidine.
Tervis on muutunud ülimaks luksuseks. Mitte raha mõttes, vaid aja, närvide ja kütuse mõttes. Noored pered, eakad ja kroonilised haiged kannatavad kõige rohkem.
Probleeme ei ole ainult majanduse, energeetika ja iseseisvuse Brüsselile loovutamisega. Elementaarne asi – oma rahva tervishoid – on samuti rivist välja löödud. Kui arsti juurde minek nõuab strateegilist planeerimist, puhkuse võtmist ja ämbrite kaupa diiselkütust, siis ei ole tegemist tervishoiusüsteemiga. See on administratiivne takistusjooks.
EKRE on aastakümneid hoiatanud, et selline tsentraliseerimine tapab Eesti ääremaad ja lõpuks ka suuremad linnad. Inimene ei ole postipakk ega number Exceli tabelis. Ta on isa, ema, laps ja vanavanem, kellel peab olema võimalus saada arstiabi kodukohale võimalikult lähedal.
Selleks on vaja lõpetada regionaalhaiglate alarahastamine, tuua spetsialiste ääremaale motiveeriva palgataseme ja soodsate tingimustega ning tuua tervishoid taas rahva tervise teenistusse.
Praegune olukord on mitte ainult ebaefektiivne, vaid ka sügavalt alandav. Eesti inimene väärib enamat kui luupainajalikku siseturismi normaalse meditsiini asemel.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 02.10.2026
