“Meil on olemas kindlad tõendid, et sooline eluea lõhe on osalt bioloogiline. Mehed on teatud haigustele haavatavamad kui naised ja mingi lõhe on paratamatu. Kui aga see lõhe on meil kolm korda suurem kui Rootsis, tekivad küsimused,” ütleb Tallinna Ülikooli ja Eesti Demograafia keskuse teadur Mark Gortfelder. Kahe riigi ühiskondlik korraldus ja meeste eluvalikud peavad selleks märgatavalt erinema.

Gortfelder analüüsis oma hiljutises uuringus Eestis meeste ja naiste oodatava eluea erinevuse põhjuseid nii lähemas kui ka kaugemas minevikus. Selleks vaatas ta üle-eestilisi soo- ja vanusejaotusi alates 19. sajandi lõpust tänapäevani. Üle-eelmise sajandi keskpaiga kohta tuli üldistusi teha aga kohalike, nt Mulgimaa, Tartu ja Eestimaa kubermangu andmete pinnalt. “Minu artiklis oligi uuenduslik, et ma lisasin sinna nii palju kui võimalik just vanemat otsa,” toob teadur esile.

Maanappus, vaesus ja tuberkuloos

Oodatav eluiga on Eesti meestel olnud läbi viimase pooleteise sajandi naiste omast lühem. Kui 19. sajandi keskpaigas ja lõpus oli see lõhe laias laastus kümme protsenti, siis sõdadevahelisel ajal juba kaks protsendipunkti suurem. Eriti laiaks ehk 20-protsendiseks kärises erinevus teise maailmasõja järel, 1948. aasta seisuga. “Seejärel langes see natukene kuni 1960. aastateni, hakkas siis uuesti tõusma ja on viimase 10–20 aasta jooksul taas langenud,” kirjeldab Mark Gortfelder.

Protsendinumbri taga on nii isiklikud valikud, nagu igaühe enda käitumine, kui ka meeste ja naiste eluolu mõjutanud ühiskondlikud tegurid. Näiteks kujunes lõhe lähiajaloos kõige laiemaks 1995. aastal, mil see oli 17 protsenti. “See näitab meile, et sel aastal oli meeste ja naiste tervisekäitumises, aga laiemalt ka ühiskondlikus elus, meeste olukord kehvem. Nende eeldatav eluiga oli peaaegu viiendiku võrra lühem,” selgitab teadur.

Oma uuringus püüdis ta läbi ajastute välja selgitada põhjuseid ja asjaolusid, miks kujunes oodatava eluea lõhe Eestis just selliseks. Näiteks näeb Gortfelder 19. sajandil ühe põhjusena alkoholi liigtarbimise mõju, mis on aga praegu pelgalt oletus, sest mingeid andmeid toonase alkoholitarbimise kohta võtta pole.

Küll saab 19. sajandil rääkida maanäljast. See puudutas eriti teravalt mehi, kes olid traditsioonilises ühiskonnas leiva lauale toojad. “Maaomandi piiratus ehk maanälg tähendas, et meil oli väga suur osa rahvastikust täiesti maata. Neil oli väga raske oma rolli täita ja see tekitas pettumust, et nad ei saa hakkama. Võib-olla kaldusid nad seetõttu rohkem alkoholismile,” arutleb teadur.

Kahe maailmasõja vahel toimus Eestis maareform. Kuigi selle käigus maanälg lahendati, jäid loodud talud Gortfelderi sõnul kõvasti alla sellele, mida pidasid agronoomid iseseisvaks majandusüksuseks. “Maareform aitas ühiskondlikke probleeme mingil määral lahendada, kuid ei olnud täielik ravi. Ilmajäämustunne ja kehvad elutingimused prevaleerisid,” kirjeldab ta. See võib teaduri sõnul seletada, miks püsis sooline eluea lõhe sõdadevahelises Eestis endiselt suhtelselt suur.

Kehvade elutingimustega käsikäes levis Eestiski ülemöödunud sajandi vahetusel tuberkuloos. Industrialiseerunud ja linnastunud lääneriikides tabas tõbi rohkem naisi kui mehi. “Eestis näeme vastupidist – meil oli agraarne ühiskond ja läbi selle oli tuberkuloosi negatiivne mõju meestele suurem,” osutab Gorfelder.

Lähiajaloo rajasõltuvus

Teise maailmasõja päevilt Eesti rahvastiku kohta häid andmeid võtta pole. Küll sai Mark Gortfelder kaasata oma uuringusse andmeid keerulisest sõjajärgsest ajast. “Meil oli suur hulk inimesi, kes olid okupatsioonivõimule kahtlased ja kelle vastu võideldi. Paljud inimesed, ennekõike kaitseväe või sõjaväe vanuses mehed, varjasid end selle kartuses,” kirjeldab ta.

Andmetest nähtus, et 1948. aasta seisuga oli oodatava eluea sooline lõhe peaaegu 19 protsenti. Võrreldes näiteks Rootsiga oli see Eestis toona üle kahe korra suurem. Liiati kajastavad andmed ainult legaalset rahvastikku: end võõrvõimu eest varjanud metsavennad jäid sealt välja. “Võime arvata, et nende eluolu metsas polnud eriti roosiline. Pigem alahindame selle 19 protsendiga tegelikku lõhet, sest n-ö mittelegaalsete inimestega siin ei arvestata,” arutleb teadur.

Eriti peale Stalini surma, mil valitses varasemast mõneti liberaalsem õhustik, oli Nõukogude Liit Gortfelderi sõnul väga edukas nakkushaiguste leviku takistamisel. Umbes 1960. aastaks taandus nende levik liidus võrreldes inimkonna ajaloos tavapärasega nullilähedaseks.

Samas ei suutnud sotsialistlikud riigid kaasa tulla läänes aset leidnud n-ö kardiovaskulaarse revolutsiooniga. “Alates umbes 1965. aastast suudeti lääneriikides uute ravimeetodite ja üksikisiku enda rolli rõhutamisega südame-veresoonkonna haigustesse suremust päris palju vähendada. Eesti ja laiemalt idablokk jäi sellest selgelt maha,” täpsustab teadur. Oodatava eluea lõhe käriseski okupatsiooniaja teises pooles Eestis suuremaks osalt põhjusel, et bioloogiliselt on mehed südamehaigustele naistest haavatavamad.

Sotsialismi lagunedes läksid aga pankrotti ja kadusid paljud senised rasketööstuse ettevõtted. Taaskord võis majanduslik muutus mõjutada rohkem mehi kui tehases töötanud leivateenijaid. “Eesti eristub samas siinkohal postsovjetlikust ruumist, sest meist ida pool oli olukord veel hullem,” märgib Gortfelder.

Peale 1990. aastate madalseisu on Eesti teaduri sõnul soolist oodatavat eluea lõhet vähendanud väga edukalt. “Oleme natuke paremas seisus kui näiteks Läti ja Leedu. Venemaast, Valgevenest ja Ukrainast ei hakka siinkohal isegi rääkima,” kõrvutab ta. Ühest küljest saab muutuse taga näha Eesti tervishoiusüsteemi, mis on pea kõigile kättesaadav. Teisest küljest on Gortfelderi sõnul hakatud Eestis rohkem rõhutama inimese enda rolli oma tervise kujundamisel.

“See lõhe on meil praegu endiselt kümne protsendi juures, mis on Lääne-Euroopaga võrreldes päris suur. Rootsiga võrreldes on see protsendi mõttes peaaegu kolm korda suurem,” osutab ta. Vahet on raske tasandada, sest see on kinni rajasõltuvuses, kus kultuur ja käitumisnormid kanduvad järgmisesse põlvkonda edasi ja muutuvad vaid osaliselt. Samuti ei tegele tervishoiusüsteem Gortfelderi sõnul lõhe vähendamisega piisavalt. “Rootsi tasemele jõudmiseks on meil vaja kultuuris natuke suuremat teisenemist, mida me praegu veel näinud ei ole,” ütleb ta.

Mark Gortfelder kirjutab oma uurimistulemustest ajakirjas Historical Life Course Studies.

Loe allikast edasi