J.R.R. Tolkien tabas ära, kui oskuslikult türannia oma strateegias tagasihoidlikuks jääb. Ka kõige hukatuslikumad despoodid ilmuvad harva ise meie ukse taha. Selle asemel tuleb nõustaja. Sõrmuste isanda lugudes ei vallutanud näiteks kurjusetelge esindav Saruman rahumeelset Rohani kuningriiki halastamatute uruk-haide armeega. Selle asemel saatis kuningas Théodenit nõustama Gríma Ussikeele, et viimane annaks juhtimist puudutavatel teemadel abistavat tagasisidet ja pakuks tulemusauditit.

Veel hiljuti elujõust pakatanud kuningas kuulas troonile vajununa nõuandeid, mida Gríma Ussikeel talle lõputult kõrva sosistas. Nende sekka ilmus üha rohkem sellist, mis tuletas kuningale meelde tema kasvavat nõtrust, suutmatust ja täielikku abitust eelseisva tormi ees. Ussikael kordas oma isandale üha sagedamini, kuidas ta on liiga väsinud.

Õpetajate jaoks on kujutanud oma väikest kuningriiki nende klassiruum ja seda juba mitmeid põlvkondi. Kuigi seal kehtivad ettekirjutised, õppekavad ja koolijuhi korraldused, oli see ikkagi üks viimaseid tööruume, kus õpetajal oli märkimisväärne otsustusvabadus. Ruum, kus teadmiste ja korra autoriteet põimus inimliku empaatia rätsepatööga. Õpetajal oli valida, keda distsiplineerida või kuidas rahustada ärevat last. Alles seejärel sai ta vaikses toas pausi pidada ja sisse hingata. Inimeste mõistmine nõuab ju rohkem kannatlikkust kui tempokust.

Moodsasse klassiruumi astudes võib mõne õpetaja puhul märgata kuningas Theodeni rusutust. Selline kuvand tärkab ka Briti väljaande The Guardian hiljutisest ülevaatest sealses kuningriigis alanud katsetustest, kus tehisintellekt pandi õpetajate tööd hindama. Eksperiment ei toimu veel lastega klassiruumis, aga töökorralduse loogika on sama.

Nähtamatud matemaatilised mudelid analüüsivad, kuidas õppejõud kõnelevad, milline on tempo ja millal toppavad või kõhklevad jne. Eeldatav eesmärk on suurem tõhusus, mille taustal kommenteerib digitaalne järelevaataja steriilse otsekohesusega iga liigset kõrvalekallet.

Tulemuseks on veider psühholoogiline häälestatus, milles õpetajad avastavad end maha surumas soojust, lämmatavad spontaanseid debatte ning kõnelevad lühendatud ja etteaimatavas deklamatsioonis. See ei tulene arusaamast, et taoline tööprotsess aitab õpilastel õppida, vaid sellepärast, et nad kardavad sattuda vastuollu taustal neid hindava nähtamatu TI Ussikeelega.

Siinkohal meenub Goodharti seadus, mis tõdeb, et kui mõõdik muutub eesmärgiks, pole see enam hea mõõdik. Kui õpetaja teab, mida loeb süsteem oluliseks, hakkab ta paratamatult optimeerima enda tegevust viisil, mis ei paranda õpetamist, vaid rahuldab mõõdikut.

Esialgu koolitatakse täiskasvanuid. Uus haridusteenust pakkuv ettevõte lihvib Ühendkuningriigi avaliku ja erasektori töötajatele arvuti- ja tehisintellekti oskusi. Revolutsiooniline idee näeb ette panustada õppurite asemel õpetajate distsiplineerimisele. Inimese parim õpetaja on ju ikka teine inimene.

TI Gríma Ussikeel toodi inimest abistama ja muu hulgas hoiatama, kui leidub põhjust kahtlustada, et nood tegutsevad vigaselt. TI märkab ja registreerib kõike, mis võib olla nende töös ebatõhus. Ajaleht loetleb näiteid, kus TI raporteeris, et õpetaja ei suutnud lahendada võrguühenduse katkestust. Etteheide tehti seetõttu, et tõrke kõrvaldamisele kulus üle minuti. Kirja lähevad ka parasiitlikud täitefraasid, sealhulgas “nagu”, “tähendab”, “ühesõnaga” ja muud kordused, kontaktide kestvused õppuritega jmt.

Õpetajad iseloomustavad neid toetama mõeldud süsteemi “halastamatu” ja “närvesöövana”, märkides, et pinge tõttu kannatab nende uni. Mõned kolleegid otsivad abi terapeudi juurest. Väidetavalt pole võimalik aeglase õpetamisega jätkata, sest ajalahte tsiteerides “tuleb iga viimane kui töötaja ümber õpetada” kuna tööandjad soovivad, et nende tööjõud oleks “võimalikult hästi tehisintellektile orienteeritud”.

Võib-olla lõpeb kõik hästi, aga mõtetes võiks mängida kuningas Théodeni õukonnas nähtud ideedega. Loos tegutsevad kurjad jõud püüdsid muuta muidu võimsa institutsiooni seestpoolt hädiseks ja teovõimetuks, et siis seal vähese vaevaga võim haarata. Samamoodi võiks ajada õpetajad kitsikusse, kus nad ei taha enam ise seda tööd teha, et siis kuulutada nad koos koolitavatega kohanematuteks. Lahenduseks on kõigi asendamine tehisintellektiga. See on küll muinasjutt, aga mida rohkem õpetaja kohandub masina hinnangutega, seda rohkem hakkab tema töö meenutama midagi, mida võiks masin ise teha.

Ussikeele suurim võit poleks kuninga halbade otsuste kriitika, vaid see, kui kuningas ise enam enda otsuseid ei usalda. Mõõtetöö pole halb, aga see on salakaval. Vanas loos asetatakse kuningas Théodeni värisevate sõrmede alla tema mõõk. Kui sõrmed sulguvad käepideme ümber, muutub pigistus tugevamaks, kehahoiak sirgub, halli näkku taastub energiline pune ja hääl muutub kõlavaks.

Seda lugu on hea meenutada, sest haridus võib osutuda üheks tähtsamaks keskkonnaks, kus meie arusaamad TI-ga põrkuvad. Õpetaja mõõk on tema autonoomia, pedagoogiline vaist ja inimlik empaatia.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.