Marokost leitud 4000 aastat vana ja keerukas kaitsemüür näitab, et ka seal õitsesid toona suured ning hästi organiseeritud põllumajanduskeskused. 

Sellisele järeldusele jõudsid Itaalia, Maroko ja Inglismaa arheoloogid, kes uurisid pealinnast Rabatist ida poole jäävat jõeorgu. Teadlased kaardistasid muistset asulakohta ning analüüsisid sealt leitud kaitserajatiste ja panipaikade jäänuseid. 

Analüüs tõi esile, et kuigi piirkond oli aktiivselt asustatud juba kiviaja lõpus, võeti kõige märkimisväärsemad ehitustööd ette pronksiajal, teise aastatuhande alguses enne meie ajaarvamist

Andmed näitasid selget mustrit. Iidne kaitsemüür ei kerkinud üleöö, vaid seda ehitati ja täiendati sajandite jooksul. Teadlased kaevasid lahti mitmeosalise kompleksi, kus kõige alumine ja vanem ehitusetapp koosnes savist, söest ja puidust. 

Selle peale laoti sadu aastaid hiljem massiivne kividest ja mullast müür, mis oli kohati üle kahe meetri laiune. Kõige olulisemana selgus, et müüri ees haigutas ligi kahe meetri laiune kaitsekraav. 

Lisaks kaitserajatistele leiti asulast kümneid kellukakujulisi süvendeid, mida kasutati vilja hoidmiseks. Uuringust koorus välja, et nende panipaikade maht oli niivõrd suur, et see ületas kohalike elanike endi vajadusi. See viitab võimalusele, et asula varustas toiduga kogu ümbritsevat piirkonda.  

Miks aga nägid sealsed elanikud selliste mastaapsete rajatiste ehitamisega nii palju vaeva?  Põhjus võis olla seotud hoopis kasvava konkurentsiga viljaka maa ja elutähtsate ressursside pärast. Müür aitas kontrollida inimeste ning kaupade liikumist ajal, mil kogu Vahemere lääneosas toimusid suured ühiskondlikud muutused. Varasemalt on sarnaseid märke leitud Gibraltari väina teises kaldast, Ibeeria poolsaarelt, kuid uus leid kinnitab, et ka Aafrika poolel tehti ulatuslikke ühiseid ehitustöid.

Uurijad kirjutavad oma tulemustest ajakirjas Libyan Studies. 

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.