Raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse aja jooksul võib pere vajada mitmeid tervishoiu-, nõustamis- ja tugiteenuseid, kuid Eestis ei moodusta need alati ühtset tervikut. Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritöö kaardistas kitsaskohad, et tulevikus ei sõltuks abi saamine naise elukohast, võimalustest keerukas süsteemis orienteeruda või üksiku spetsialisti initsiatiivist. 

Silja Mets-Oja, kes juhib tervisehariduse keskust Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, uuris doktoritöös emadushooldusteenuste kujunemist tervishoiu ja sotsiaalhoolekande kokkupuutekohtades ning seda, kuidas mõjutavad teenuste toimimist eri osapoolte kogemused ja koostöö.  

Vajadus teemat uurida tulenes sellest, et emadushooldus ei piirdu üksnes tervishoiuteenustega. Naine ja pere võivad vajada nõustamist ka vaimse heaolu ja igapäevaelus toimetuleku jaoks.

“Kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne on Eestis korraldatud eri süsteemides, sõltub abi järjepidevus nende valdkondade spetsialistide koostööst. Eestis on seda seni vähe uuritud. Me ei tea väga hästi, kuidas süsteemsed muutused, naiste kogemused ja spetsialistide koostöö omavahel seostuvad,” selgitas ta. 

Doktoritöö üks keskne põhiküsimus oligi, kuidas emadushooldusteenused kujunevad süsteemsete tingimuste ning naiste, spetsialistide ja kogukondade tegevuse koostoimes. Erilist tähelepanu pööras Mets-Oja piirkondadele, kus sünnitusosakonnad on suletud või sulgemisohus. 

Tänapäeval võib juhtuda nii, et rasedust jälgivad arstid ühes asutuses, sünnitus toimub aga teises haiglas ning sünnitusjärgne jälgimine hoopis kolmandas kohas. Seega tuleb naistel orienteeruda teenuse kasutamises ning Mets-Oja sõnul ei ole see alati kõigile võrdselt kättesaadav.  

Aastal 2018 suleti Valgas ja Põlvas sünnitusosakonnad, mis tekitas kohalikes suure vastuseisu. “Vastuseis ei olnudki niivõrd sulgemises, vaid selle kommunikeerimises ja põhjendustes, miks need otsused tehti,” lausus Mets-Oja.  

Intervjuudest naistega tuli välja, et sünnitusosakond ei tähenda nende jaoks pelgalt üht teenust, vaid selle olemasolu tekitab kogukonnas turvalisuse ja kuuluvustunnet. Tulemused näitavad, et emadushoolduse puhul ei ole oluline üksnes vajalike teenuste olemasolu, vaid ka see, kas naisel on võimalik nendeni jõuda ning kas erinevad teenused moodustavad tema jaoks järjepideva terviku.  

Maapiirkondades elavate naiste kogemused näitavad, et teenuse olemasolu lähimas linnas ei tähenda alati selle tegelikku kättesaadavust. Näiteks pikk vahemaa sünnitusosakonnani võib naise jaoks tähendada keerulisi valikuid.  

Üks uuringus osalenud naine kirjeldas, kuidas sünnitama minekuks tuli tal sõita 120 kilomeetri kaugusele. “Juhtuda võib aga seda, et naine jõuab liiga vara haiglasse, mispeale palutakse tal tagasi koju minna. See on täiesti mõistetav, sest haiglad ei ole ka end selliseks olukorraks ette valmistanud, et kuhu need naised lähevad, kes on liiga vara kohale jõudnud. Teisalt jällegi naise jaoks tähendab tagasisõit 120 kilomeetrit ning võibolla hommikul tuleb tagasi tulla,” kirjeldas doktoritöö autor. Sel konkreetsel naisel oli võimalik jääda linnas elavate tuttavate juurde ja laps sündis järgmisel päeval.  

Doktoritööst selgus, et naised olid pikaks autosõiduks valmis, sest teadsid, et haigla asub kodust eemal. Küll aga ei olnud nad valmistunud selleks, et äkki nad saadetakse haiglast koju, sest sünnitegevus ei ole veel piisavalt kaugel. “Samas ega keegi neist ei kaevelnud. Nad ütlesid, et kõik on hästi ja küll nad hakkama saavad. Minu enda kriitiline meel küsib, kas me ikkagi saaksime midagi teha nende naiste jaoks, kes keskustest eemal elavad,” lausus Mets-Oja.  

Ühelt poolt on küsimus rahas, aga teisalt selles, kes tulevast ema sõidutab. “Üks naine ütles, et tal ei ole autosõidu vastu midagi, aga raseduse lõpus ei mahtunud ta enam ise rooli taha. Kõik taolised mikroaspektid hakkavad naise enese- ja turvatunnet mõjutama. Kumb siis turvalisem on: kas ma sõidan või ei sõida? Või kas on lähedased olemas, kes saavad sõidutada ja kas mees saab töölt ära tulla, et naine haiglasse viia. Seega on see väga mitmetahuline teema,” rääkis Mets-Oja.  

Sünnitusosakondade sulgemisega seotud arutelud tõid esile kogukondade valmisoleku emadushooldusteenuste ümberkorraldamises aktiivselt kaasa rääkida. Uuring kohalike elanike seas näitas, et kodulähedane sünnitusabi on oluline nii teenusena kui ka turvatunde, piirkonna elujõulisuse ja riigi kohalolu tunnetamise seisukohast. Seetõttu tuleb teenuste ümberkorraldamisel lisaks kliinilistele ja teenusekorralduslikele näitajatele arvestada ka muudatuste mõjuga kohalikele inimestele tervikuna. 

Mets-Oja sõnul on kogukonna kohalolek ja tugi hästi olulised. Uuringus tuli välja, et kui kogukond oli aktiivne ja tahtis sekkuda ning selgitusi küsida, käivitasid nad ka kogukonna poolt tugivõrgustikud ja erinevad kooskäimised, et lahendusi leida. “Üks lahendus oleks see, et kui on vaja muutusi ellu viia, siis vaadata, kas kogukonda saaks kaasata, et inimesed ei jääks üksinda lahendusi otsima,” lausus ta.  

Teenuste sulgemisel tuleks doktoritöö autori sõnul hinnata ka seda, kas vabanevaid vahendeid saaks suunata ümber nii, et naised ei jääks abita ja üksi. Maapiirkondades töötavate ämmaemandate pädevuse säilitamiseks võiks kaaluda nende roteerumist ja regulaarset praktiseerimist keskhaiglates ning kõrgema taseme haiglates. 

Eri osapoolte koostöö 

Samuti vaatas Mets-Oja oma töös tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna spetsialistide koostööd sünnitusjärgse hoolduse korraldamisel. Selgus, et koostöö on väga oluline, sest sünnitusjärgsel ajal ei puuduta naise küsimused ainult tervisega seonduvat, vaid tervise- ja sotsiaalvaldkonna küsimused põimuvad omavahel väga tihedalt.  

“Vajalikud emadushooldusteenused peaksid pereni jõudma järjepidevalt ja sujuvalt kogu pereloomisaja vältel,” ütles Silja Mets-Oja. See tähendab selget teenuste teekonda alates raseduse jälgimisest ämmaemanda juures ja sünnitusabist kuni sünnitusjärgse tervisekontrolli ning pere toimetulekut ja vanemlust toetava nõustamiseni.

Uuringust aga ilmneb, et tegelikult sõltub vajaliku abi saamine pere enda oskusest süsteem kokku panna või spetsialisti initsiatiivist abi korraldamisel. Eriti selgelt tulevad järjepidevuse kitsaskohad esile sünnitusjärgsel ajal. 

Nii tervishoiutöötajatel kui ka sotsiaalvaldkonna spetsialistidel on doktoritöö autori sõnul suur soov naisi aidata, aga praegune praktika ei toeta seda, et sotsiaalvaldkonna spetsialist tegeleks äsja sünnitanud naisega, sest neil ei ole otseselt sotsiaalseid probleeme. “Samas ütlevad ka naised, et kui nad peaks sotsiaaltöötaja poole pöörduma, siis nad justkui ei saaks enam endaga hakkama ja tekivad stigmad,” sõnas Mets-Oja.  

Teisalt jällei tõid naised intervjuudes välja, et oleks hea küll, kui keegi tuleks ja aitaks. “Kasvõi igapäevastes toimetustes, et läheb korra lapsega välja või aitab näiteks söögi ettevalmistamisel,” rääkis ta.  

Mets-Oja meenutas, et vanasti oli võibolla rohkem tunda vanavanemate tuge. Eesti pärimuskultuuris oli ka nurgavoodi aeg, mis oli sünnitusjärgne puhkeaeg. See kestis traditsiooniliselt 40 päeva. Mõte seisnes selles, et naine saaks end sünnitusest välja puhata ning saaks lapsega koos olla. Ema oli vabastatud igapäevastest majapidamistöödest, et keskenduda täielikult lapsehooldusele ja imetamisele. 

“Ma tajusin, kuidas naised tunnevad survet naasta kohe pärast sünnitust igapäevaellu, et täita oma rolle täiskoormusega. Füsioloogia poole pealt vaadatuna on seda naiselt väga palju nõuda. Sünnitusjärgne periood on nagunii rohkem haavatavam periood, sest uue rolliga kohanemine eeldab teatud ümberkorraldusi ka naise mõttemaailmas ja samamoodi kõikidelt pereliikmetelt. Kui tulla kohe kõigi varasemate tegevuste juurde tagasi, siis see oleks nagu kõndimine õhkõrnal jääl, kus võib kergelt murdumine tekkida. Siinjuures ongi kas tervishoiu- või sotsiaalvaldkonna töötaja märkamine hästi oluline, et nad saaksid tuge pakkuda. On see siis kas poes käimine või väiksemate laste trenni viimine-toomine,” tõi ta näite.  

Mets-Oja on seda meelt, et kui emal on hästi, on ka lapsel hästi, mistõttu on oluline sünnitusjärgsel perioodil ka ema fookusesse tõsta.

“Praeguses süsteemis jälgivad arstid-õed lapse arengut, aga kui palju jääb aega, et emale tähelepanu pöörata,” arutles doktoritöö autor. Ta ise on töötanud valdkonnas aastakümneid ja rääkis, kuidas vastuvõtuks on ette nähtud 20 minutit. “Hea on, kui selle ajaga jõuab kiiresti lapse läbi vaadata, aga selles ajaraamis ei jagu aega nõustamiseks,” ütles ta.  

Teine variant on sünnitusjärgsed koduvisiidid, mis on rohkem naist toetav, aga neid ei tehta igas piirkonnas. Naised ise tunnistasid intervjuudes, et nende jaoks oli koduvisiit väga oluline. Mõnes perearstikeskuses teevad arstid-õed ka telefoni teel konsultatsioone. “Küsitakse, kuidas teil läheb ja tavaline vastus sellele on, et ikka hästi. See vastus on etteaimatav, sest kui naine vaatab, et tema lapsel on kõik korras, siis ta vastab eelkõige lapse vaatest,” rääkis Mets-Oja.  

Doktoritöö autori sõnul on oluline ka ennetustöö, eriti noorte emade puhul. Selleks tuleks tõhustada sotsiaal- ja tervishoiutöötajate koostööd kogukonnas ja omavalitsustes, et märgata abivajajaid enne, kui probleemid süvenevad. 

Praegu takerdub koostöö aga sageli info vahetamise taha. Tervishoiutöötajad ei saa sotsiaaltöötajatele vajalikku teavet edastada, sest puudub selge õiguslik alus. Samal ajal ei ole tervishoiutöötajatel kohustust tegeleda sotsiaalvaldkonna probleemidega. 

Mets-Oja sõnul kipub süsteem sekkuma alles siis, kui probleemid on juba tekkinud. Kui naine ise oma muret ei tunnista ja olukord süveneb, võib ta vajada juba ulatuslikumat tervishoiualast sekkumist. Seetõttu tuleks senisest enam panustada ennetusse ning leida toimivad lahendused sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi koostööks. 

Soomes näiteks on Mets-Oja sõnul sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi koostöö, sealhulgas info vahetamine, hästi lõimitud. Ka Eestis toimib koostöö sageli spetsialistide isiklike kontaktide kaudu: kui tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna töötajad üksteist tunnevad, on lihtsam tagada, et inimene saab vajalikku abi. Selline korraldus ei taga aga süsteemi järjepidevust. 

Doktoritöö näitab, et emadushoolduse korraldamisel ei piisa üksikute teenuste olemasolust. Oluline on, et need moodustaksid pere jaoks toimiva terviku. “Eesmärk on, et vajalik tugi jõuaks pereni järjepidevalt kogu teekonna vältel rasedusest sünnitusjärgse ajani ning abivajadust märgataks võimalikult vara,” võtab Mets-Oja kokku uuringu peamise sõnumi. 

Silja Mets-Oja kaitses Tallinna Ülikoolis doktoritööd “Struktuur ja agentsus emadushooldusteenuse kujundamises: osapoolte kogemused ja koostööpraktika tervishoiu ja sotsiaalhoolekande lõimekohtades”.

Loe allikast edasi