Illegaalse immigratsiooni kui eksistentsiaalse julgeolekuohu teadvustamine on Sisekaitseakadeemia ekspertidel Barbara Orloffil ja Eike Luigil võtnud kogu jõu ja julguse. Nad näevad selgelt Venemaa ja Valgevene poolt Lätile suunatud ränderünnakut – üle 10 000 katset tänavu ning sellest tulenevalt ligi 200 ebaseaduslikku sisserändajat Eestis. Seda ohtu tunnistatakse. Ent Brüsseli suunast tulevat globaalset rändeideoloogiat ja institutsionaliseeritud massiimmigratsiooni ei märgatagi. Selle asemel jahutakse kompensatsioonimeetmetest, Schengeni infosüsteemist ja uuest 2026. aasta EL-i rändereformist, nagu oleksid need toimivad kaitsevahendid. No ei ole.

Artikkel lõpeb klassikalise lillaroosa mantraga: „iga sisserändaja, ka ebaseaduslik sisserändaja, on inimene, kelle olukorda tuleb hinnata individuaalselt“. See lause ütleb kõik. See on see punkt, kus julgeolekuekspertide asemel hakkavad üürgama Brüsseli propagandamasina hääletorud. Individualiseerimise dogma, mittetagasisaatmise põhimõtte absoluutne ülimuslikkus ja lõputud menetlused on need salakavalad nõksud, mis teevad riigi sissetungijate ees võimetuks.

Orloff ja Luik kirjeldavad täiesti õigesti, et tugev välispiir, ajutine sisepiirikontroll ja Läti toetamine on vajalikud. Samas jääb täiesti puudu arusaam, et Schengen ise on probleemi lahutamatu osa. See on auklik nagu sõel ja võimaldab nuhtlusel levida kiiresti üle terve liidu. Uuest EL-i rände- ja varjupaigapaktist räägitakse lootusrikkalt, kuigi tegemist on mehhanismiga, mis lõppkokkuvõttes surub liikmesriikidele uusi kohustusi peale ega anna mingit kaitset Brüsseli korraldatud hübriidrünnakute eest.

Piiratud arusaam probleemist ei kaitse Eesti Vabariiki globalistide ränderünnakute eest. Paremal juhul kaitseb see autorite töökoha mugavas Sisekaitseakadeemias. Paljud taolised institutsioonid on saanud Euroopa Liidu rahastuse ja muutunud globalistide ideoloogia õigustajateks ja teostajateks. Nad toodavad ametnikke, kes oskavad kenasti eurokeeles rääkida „rahvusvahelisest koostööst“, „individuaalsest hindamisest“ ja „inimõigustest“, ent kellel puudub tahe öelda lihtsat tõde: Eesti ei ole immigrantide sihtmaa ega demograafilise eksperimendi laboratoorium. Piir kinni ja kõik karvased ja sulelised välja.

Eesti vajab kindlat tahet oma piiri kaitsta, mitte sorosliku naisakadeemia lillaroosat jutuvada. Tagasisaatmisi tuleb kiirendada, varjupaigamenetlusi piiril lõpetada ja prioriteediks seada eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Senikaua, kuni Sisekaitseakadeemia toodab kavakindlalt Brüsselile lojaalseid pehmosid, jääb nende nn ekspertide panus Eesti julgeolekusse naljanumbriks.

Sven Sildnik,

Sisepaguluses 29.09.2026

Loe allikast edasi