Kolme aasta tagune talv oli Tartumaal elava Anna pere jaoks üks raskemaid. Pere vanim laps oli jõudnud kolmandasse klassi ja tema soovimatus kooli minna oli kasvanud nähtavaks probleemiks, millega tuli tegeleda.

“See ei väljendunud kunagi selles, et oleks öeldud, et ma ei taha kooli minna, aga pidevalt oli mingi põhjus, miks ei saa minna – pea valutab, süda on paha. Selle põhjustas ilmselt suhted koolis. Ja ma arvan, et üks pool on laste vahelised suhted. Aga mina tajusin ka seda, et suhted täiskasvanutega seal koolis ei olnud tervislikud. Neid kordi, kus mul paluti oma laps korda teha, oli ikkagi märkimisväärselt palju. See kõik jättis oma jälje, sest ta tundiski, et tema on süüdi, tema tekitab probleeme, tema reageerib üle, et ta ongi selline probleemne laps. Vaadata kõrvalt seda, et su laps laguneb ära – see on väga keeruline. Õnneks on oidu olnud ise ka spetsialistide poole pöörduda, et sellest kõigest välja tulla,” rääkis Anna.

Andmeid selle kohta, kui paljudel lastel on nii-nimetatud koolitõrge, Eestis ei koguta. Rajaleidja võrgustiku poole on vanemad selle murega pöördunud rohkem kui 400 korral õppeaasta jooksul. Probleemide hulk on ajas kasvanud, näevad õpetajad koolis.

“Kui ma võtan kümne aasta vahemikku, siis oli üks õpilane kolme aasta peale, praegusel hetkel on nende õpilaste arv viimase viie aastaga ühelt õpilaselt kümnele liikunud,” ütles Tartu Tamme kooli tugiõppe koordinaator Liina Ansberg.

Põhjuseid oskavad spetsialistid pakkuda mitmeid. Lapsi võib koolist eemale tõugata kiusamine, süvenenud on vaimse tervise probleemid, kasvanud on üldine ärevus ühiskonnas ja vähenenud valmidus pingutada.

“Mina näen, et on ka kasvanud nende laste arv, kelle jaoks ei ole see töö või tegevus, mis nad teevad kunagi täiuslik, mis jällegi teistpidi viib nad väga keerulisse vaimsesse seisu. Üks osa seal taustal on sotsiaalmeedia, mis näitab, et sa pead olema ideaalne ja pead olema osav kõikides valdkondades,” rääkis Ansberg.

Haridusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg ütles, et meeleoluhäiretele üsna iseloomulik on ka tahteaktiivsuse langus, kus tundub, et millelgi ei ole väga sügavat mõtet ning energia tase on madal. “Siis pole ka ime, et tekib koolitõrge. Meil on kalduvus vältida pingutust ja see on muutunud läbivaks,” rääkis Rakaselg.

Tartus asuva Peetri kooli kogemus näitab, et oma koolist vajalikku abi alati ei leita. Peetri kool pakub koduõpet, milleni jõutakse sageli siis, kui teised lahendused, nagu spetsialistide abi või koolivahetus pole toiminud.

Peetri kooli koduõppesuuna juht Irja Toots ütles, et praegu on Peetri koolis koduõppel 166 õpilast, rohkem kool pakkuda ei suuda, kuigi järjekord on ukse taga.

“Kolmandiku jagu võtame vastu selliseid õpilasi, kelle puhul seis on kriitiline sellel hetkel, kui me seda tegema peame ja vanemal ei ole muid lahendusi,” ütles Toots.

Nii Tootsi kui ka Ansbergi sõnul napib osades koolides ka spetsialiste ja ruume väiksemate klasside moodustamiseks ja individuaaltundide läbiviimiseks. Vajadus selleks aga on, eriti kui klassis on ärevusega, valgus- ja helitundlikke lapsi.

“Kui näiteks vaimse tervise spetsialistid, psühholoogid, ka psühhiaatrid on soovitanud lapsele vähemalt ajutiselt koduõpet, siis meie koolides ei ole väga palju paindlikkust seda pakkuda. On mitmeid riike Euroopas ja ka maailmas on ajutised meetmed, 21. sajandi tehnoloogilised lahendused, et pakkuda kasvõi distantsõpet, mida meie küll taunime, sest me mäletame veel, kui jube see oli Covid-pandeemia ajal. Aga ajutise meetmena hoida õpilase õpihuvi, isegi kui tal ei ole kooliminemise huvi. See võib teinekord olla elupäästev,” rääkis Toots.

Jürgen Rakaselja sõnul on võimalused abi pakkumiseks loodud, kuid kõik koolid neid ei kasuta.

“Eesti hariduse täiesti fenomenaalne nähtus minu arvates on see, et täpselt samasuguses õigusruumis, samasuguste rahaliste vahendite juures on praktikad äärmiselt erinevad,” sõnas Rakaselg.

Riigilt lisaraha näiteks spetsialistide palkamiseks loota ei ole. Koolipidajatel soovitab ministeerium lahendust otsida laiemalt omavalitsuse üleselt.

“Kui ma vaatan ühte kooli, mis on pungil täis, kuhu ei mahu mitte ükski laps enam juurde ja ainult selle kooli piires seda lahendust hakata otsima, siis lahendust ei tule. Aga jällegi see vajab lähemalt analüüsi, et mis lahendus võiks konkreetses omavalitsuses olla,” ütles Rakaselg.

Ja kõiki asju ei lahenda ka raha.

“Arvata, et raha võiks lahendada küsimusi, tekitada koolides paremat meeleolukultuuri, kuhu tahetakse tulla või lahendaks vaimse tervise probleemid? Ei, ma arvan, et seesama füüsiline aktiivsus, mida saab absoluutselt iga inimene teha, heatahtlik pilk oma kolleegide suhtes, millest võiks juba algust teha, see ei ole rahaküsimus,” lausus Rakaselg.

Tartus asuv Tamme kool on asunud igale lapsele sobivat lahendust nuputama.

“Meil kõigi nende lugude puhul on eesmärk samm-sammult õpilased koolikeskkonda tagasi tuua, kasvõi selliste erilahendustena, et tuleb koolimajja küll, aga näiteks teistel aegadel. Ka Tamme raamatukogus oleme jõudnud kodudega kokkuleppele, et me saame teha tunde nende keskkonnas,” ütles Liina Ansberg.

Anna pere päästsid nii spetsialistid kui ka uus kool, mis leidis lapse murele sobiva lähenemise.

Loe allikast edasi