Riigikogu põhiseaduskomisjoni läbis 29 riigikogu liikme esitatud avalduse eelnõu “Autoritaarkorrast ja Eesti Vabariigi Riigikogu vaigistamisest 1934. aastal”. Eelnõule allakirjutanuid on kõigi riigikogu fraktsioonide ja sõltumatute saadikute hulgast. 30. septembril jõuab avalduse eelnõu riigikogu täiskogu ette.

Võib küsida, miks peaks nüüdne riigikogu üldse andma hinnangu rohkem kui üheksa aastakümne tagustele sündmustele? 1934. aasta sündmuste põhijooned on ajaloolastele teada ning on saanud ka õigusteadlaste hinnangu.

Ent küsimus ei olegi ainult ajaloos. Demokraatia ja autoritaarsuse konkurents pole kuhugi kadunud. Mõnda aega pärast külma sõja lõppu võis tunduda, et demokraatia on selle võistluse võitnud. Praegu pole selleks arvamuseks enam põhjust. Autoritaarsed riigid esitlevad oma valitsemisviisi järjest enesekindlamalt demokraatia tõhusa alternatiivina, nende väitel on see otsustusvõimelisem, stabiilsem ja kriisiolukordades pädevam.

Aga meil on põhjust vaadata ka Eesti enda kogemust.

1934. aasta riigipööre ei alanud demokraatia kaotamise väljakuulutamisega. Võimu koondamist põhjendati vajadusega kaitsta riiki ja kehtivat korda. Arreteeriti poliitilised vastased, kehtestati kaitseseisukord, keelati erakondade poliitiline tegevus, seejärel lükati edasi valimised, ajakirjandust hakati tsenseerima ja 2. oktoobril 1934 lõpetati riigikogu töö. Järgnesid erakondade keelustamine ulatuslik ja valitsemine dekreetidega.

Kas parlament peab ajaloole hinnanguid andma?

Tõsi, ajalugu peavad uurima ajaloolased. Riigikogu ülesanne pole kehtestada kohustuslikku ajalookäsitlust ja riigivõim demokraatlikus maas ei tohigi seda teha, kuid demokraatlik parlament saab anda hinnangu tegevusele, millega parlamentaarne demokraatia ise kõrvaldati. Mujalgi Euroopas on seda tehtud.

Eestil ajaloolisele juhusele eriti lähedane on Austria. Seal lõpetati 1933. aastal parlamentaarne valitsemine, hakati kasutama erakorralisi volitusi ning kujunes autoritaarne režiim. Austria parlament võttis 2012. aastal üksmeelselt vastu seaduse, millega rehabiliteeriti aastatel 1933–1938 inimesed, keda autoritaarne riigikord karistas demokraatliku Austria kaitsmise eest. Parlamendiarutelul rõhutati seejuures, et diktatuuri kehtestamist ei saa õigustada välise ohu ega sisepoliitilise kriisiga.

Poola seim pöördus sama küsimuse juurde alles nüüd. 12. mail 2026, Józef Piłsudski juhitud maipöörde aastapäeval võttis seim vastu resolutsiooni 1926. aasta riigipöörde ohvrite mälestuseks. Seega anti ka Poolas sada aastat hiljem parlamentaarne hinnang sündmusele, mis lõpetas demokraatliku arengu ja avas tee autoritaarsema valitsemise kujunemisele.

Hispaanias mõisteti 2022. aastal demokraatliku mälu seadusega hukka 1936. aasta juuli riigipööre ja sellele järgnenud Franco diktatuur. Seaduse põhjenduses rõhutatakse, et minevikuga tegelemine pole ainult võla tasumine mineviku ees, vaid kohustus tuleviku ees ning demokraatia ja põhiõiguste kaitsmine.

Oma avalduse eelnõu koostamisel ei olnud me kursis Austria, Poola ega Hispaania More juhustega, ent teatavasti see, kui ühesuguste mõtted tulevad iseseisvalt eri kohtades, viitab mõtete heale kvaliteedile.

Üks võimalik arusaamatus tuleb siiski välistada. 1934. aasta riigipöörde põhiseadusvastaseks tunnistamine ei sea mingil viisil kahtluse alla Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust. Riigi järjepidevus ei tähenda, et kõik selle riigi valitsejate otsused oleksid olnud põhiseaduspärased. Täpselt samuti ei tähenda põhiseaduse rikkumise tunnistamine, et riik ise oleks lakanud olemast.

Meie enda riigiõiguslik konstruktsioon kinnitab seda väga selgelt. 1992. aasta põhiseaduse preambul ütleb, et praegune põhiseadus on vastu võetud 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel. Seega seob Eesti praegune põhiseaduslik kord oma järjepidevuse ka 1934. aasta järgse Eesti Vabariigiga.

Eesti Vabariigi riiklik järjepidevus kandus okupatsiooni ajal edasi Jüri Uluotsa ja hiljem Otto Tiefi valitsuse kaudu, tõukudes 1938. aasta põhiseaduslikust korrast.

Eneserefleksioon annab kriitikale kaalu

Avaldusel on aga veel üks ja võib-olla kõige olulisem tänapäevane tähendus.

Nimelt kritiseerib Eesti põhjendatult autoritaarseid riike, poliitilise konkurentsi piiramist, parlamentide nõrgestamist, ajakirjanduse survestamist ja võimu koondamist täitevvõimu kätte. Selline kriitika on usutavam, kui sellega kaasneb eneserefleksioon. Kui peame võimu koondamist, parlamendi tasalülitamist ja poliitilise konkurentsi kõrvaldamist probleemiks mujal, peame suutma seda tunnistada ka omaenda ajaloos.

1934. aasta kogemus ütleb meile veel midagi vägagi olulist. Väikeriigi tugevus seisneb tugevas ühiskonnas. Tugevas ühiskonnas lahendatakse erimeelsusi demokraatlike institutsioonide kaudu ning ka võimul olijad tunnistavad, et nende võimul on piirid.

Autoritaarne kord nõrgestas ühiskondlikku sidusust ja inimeste usaldust oma riigi vastu ajal, mil rahvusvaheline olukord muutus järjest ohtlikumaks. Ka avalduse seletuskirjas rõhutatakse ühiskondliku sidususe, eneseusalduse ja rahvusliku koostöö nõrgenemist.

Tõsi, autoritaaraja rajanud riigipöörde seost Eesti iseseisvuse kaotusega ei ole ajalooteaduses seni otseselt tõendatud, kuid kindlasti nõrgestas riigipööre Eesti Vabariiki ja tema rahvast oluliselt. Riigieelarve võimalused rakendati eeskätt mitte julgeoleku kindlustamisele, vaid ühiskonna rahulolematuse summutamisele. Riigijuhid ei keskendunud tugevate välisliitlaste leidmisele ega piisavalt välisohtude arvesse võtmisele, vaid tegelesid enda haaratud võimu kindlustamisega.

Seda järeldust ei ole me avaldusse ega seletuskirja kirjutanud, kuid oleme ise seisukohal, et demokraatliku riigikorra säilimise korral poleks ükski vabalt valitud parlament ja selle ees vastutav valitsus, sõltumata oma poliitilisest koosseisust, saanud 1939. ja 1940. aastal langetada otsuseid, mis võimaldasid Nõukogude Liidul Eesti okupeerida ilma relvastatud või poliitilise vastupanuta.

Igatahes ei ole 30. septembril riigikogus arutlusele tulev avaldus üksnes hinnang 1934. aasta sündmustele. Autoritaarsust on lihtne kritiseerida siis, kui see riik kusagil mujal. Demokraatlik enesekindlus tähendab valmisolekut vaadata kriitiliselt ka omaenda minevikku ja oskust sellest oleviku jaoks õppida.

Loe allikast edasi