Soome Iltalehti ajakirjanik osales Tallinnas konverentsil, mille teema oli tõsine: kuidas NATO riigid sõja võidaksid, kui Venemaa peaks ründama. Valitseb oht, et demokraatlike riikide passiivsus julgustab Venemaad jõudu kasutama.

Ekraanile kuvatakse kaart. Sellel on nii Peterburi kui ka Murmansk tähistatud suure punase täpiga. Mõlemad Venemaa linnad asuvad kaardil suure ringi keskel. Kõrge positsiooniga kõneleja kasutab neid ringe, et illustreerida alasid, kus Venemaa taotleb sõjalist ülekaalu.

Iltalehti osales Tallinnas toimuval Balti kaitsekonverentsil, mille pealkiri on „Choosing to Win – Building Confidence in Complexity” (Valides võitu – usalduse loomine keerukuses).

See kõlav pealkiri maalib tegelikust sisust liialt roosilise pildi. Arutelud keskenduvad sellele, kuidas NATO demokraatlikud riigid võidaksid sõja Venemaa rünnaku korral.

Põhja- ja Ida-Lapimaa – sealhulgas Utsjoki, Inari, Ivalo, Sodankylä ja Salla – jäävad polaarjoone alale. Sellesse piirkonda kuulub ka Norra Finnmargi maakond.

Peterburi ümbritseva punase ringi sisse jäävad Kagu-Soome, Helsingi, kogu Uusimaa piirkond ja Tampere, samuti Narva, Tallinn ja peaaegu kogu Eesti Soome lahe lõunakaldal.

Veelgi lõuna pool jäävad sarnaste ringide sisse Läti, Leedu, Rootsile kuuluv Gotlandi saar ja suured alad Poolast.

Kaardil on kujutatud NATO territooriumid, mida ähvardab Venemaa rünnak. „Nad arendavad süsteeme, mis takistavad meil pääsemast nendesse piirkondadesse kõigi relvajõudude liikide kaudu,” märgib kõneleja kaarti tutvustades ja viidates Venemaa eesmärkidele.

Ringid tähistavad puhvertsoone – niinimetatud mulle –, mida Venemaa sooviks oma baaside ümber luua, kui tal oleks nende tekitamiseks vajalik võimekus.

NATO sõjaväeluure on Venemaa eesmärkidest teadlik, mis on positiivne areng. „NATO on tagasi – võib-olla küll hilinemisega, kuid ta on mängus tagasi ning suhtub põhjaaladesse ja Arktika piirkonda tõsiselt,” rõhutab esineja.

Tallinna on kogunenud NATO ja selle liikmesriikide kõrged sõjaväejuhid, analüütikud üle kogu maailma ning kaitsetööstuse juhid. Õhkkond on enesekindel, kuid tõsine.

Halb uudis on see, et NATO riigid ei suudaks end endiselt kaitsta samal viisil, nagu seda on teinud Ukraina. Droonide, lõhkeaine, laskemoona ja rakettide varud on ebapiisavad.

„Ukraina tarbib keskmiselt umbes 670 000 täppisrelva kuus. See tarbimine ulatub lõhkepeadega varustatud väikestest FPV-droonidest kuni kaugmaatiibrakettideni,” ütleb kõneleja.

Kaitsetööstuse baasi tuleb laiendada – ja seda kiiresti.

„Meil peab olema laos miljon ühikut varustust – pidevalt uuendatuna ja kasutusvalmina – ning me peame suutma need miljon toodet vähemalt kord kuus välja vahetada. Samal ajal vajame vahendeid muu varustuse uuendamiseks,” rõhutab olukorraga kursis olev allikas.

Teine kaart näitab, mis toimus Ukraina õhuruumis ööl vastu 7. veebruari.

Kollased, punased, rohelised ja roosad jooned ristuvad üle kogu Ukraina. Need kujutavad droonide ja rakettide lennutrajektoore terrorirünnakute kampaania ajal, mida Venemaa viib läbi peaaegu igal ööl.

Kui Venemaa peaks ründama Soomet või Balti riike, korraldaks ta peaaegu kindlasti samalaadseid ulatuslikke ja korduvaid terrorirünnakuid kriitilise infrastruktuuri ja tsiviilelanike vastu.

Olenemata sellest, kas ekspert kannab ohvitserivormi või tsiviilriideid, nõuavad peaaegu kõik õhukaitse kiiret tugevdamist. Tõepoolest, praegu on palju juba töös.

Näiteks valmistub Rootsi ettevõte Saab alustama Ameerika Patriot-õhukaitserakettide seeriatootmist Rootsis.

Soome kaitseminister Antti Häkkänen külastas hiljuti Iisraeli ja kutsus iisraellasi üles kiirendama David’s Slingi õhukaitsesüsteemi tarnimist Soomele.

Välis- ja julgeolekupoliitika valdkonna allikad on väljaandele Iltalehti öelnud, et ametivõimude hinnangul on Soome suurimad haiglad Venemaa raketivägede sihtmärkide nimekirjas.

Näiteks Tamperes ei kavandata haiglahooneid enam suurte klaasfassaadidega, kui neid planeeritakse tänapäeval. Suured aknad – rääkimata klaasseintest – kujutavad endast ohtu lendavate kildude tõttu, isegi kui fassaad ei saa otsetabamust.

Vasakpartei esimehe Minja Koskela ja roheliste esimehe Sofia Virta kriitika kaitseminister Häkkäneni suunal peegeldab tõenäoliselt nende vähest arusaama olukorrast. Peaminister Petteri Orpo valitsusel oleks mõistlik selgitada ka opositsioonijuhtidele, kui tõsine on praegune Venemaa-poolne oht. Valitsusel lasub kohustus tagada, et opositsioonijuhid ei jääks ilma olulise tähtsusega julgeolekualasest teabest.

Tallinnas tuuakse lauale ebamugav tõde: NATO ja EL-i demokraatlikud riigid ei ole ligi viie aasta jooksul suutnud luua oma kaitsevajadusteks piisavalt tugevat tööstuslikku tootmisbaasi.

Praeguses olukorras vajab Ukraina iga kuu sadu tuhandeid täppismoona ühikuid ja lõhkeainet.

„Mulle ei meeldi, kui inimesed ütlevad: „Noh, ilmselgelt ei peaks me sõda samamoodi nagu Ukraina.” Me ei peakski – sest praegu me paljuski ei saakski sõdida nii, nagu Ukraina seda teeb. Palun, lõpetage selline jutt,” märkis olukorra tegelikkusega hästi kursis olev konverentsil osaleja.

Õhutõrjerakette Patriot ei tohiks kasutada droonide Shahed hävitamiseks, kellelgi pole selleks raha.

„Vajan sadu tuhandeid odavaid vahendeid, et tõrjuda sadu tuhandeid minu suunas liikuvaid objekte,” võttis üks ohvitser olukorra kokku.

NATO tugineb oma õhuülekaalule – täpsemalt ootusele, et Venemaa ründeüksused, varustusliinid, laod, juhtimispunktid, sidekeskused ja laskeseadmed hävitatakse juba mõne tunni jooksul pärast Venemaa rünnaku algust.

Seda stsenaariumi on harjutatud NATO õhukaitseõppustel „Ramstein Flag”.

Külm sõda võideti ilma ainsatki lasku tegemata – see tõsiasi on aga tekitanud NATO-s poliitilise ja psühholoogilise „maamiini”. Mis saab siis, kui venelased otsustavad seekord proovile panna, kas NATO riigid on valmis vastutuld andma?

Üks Ameerika kõneleja on teravalt kritiseerinud NATO juhte, väites, et passiivne reageerimine julgustab Venemaad korraldama sabotaažiakte ja valmistuma võimalikuks rünnakuks NATO idatiiva vastu. „Meil peab olema julgust Venemaad karistada. Vastasel juhul nad ei peatu,” ütleb ta.

NATO on kaitseallianss, mille ülesanne on vaenlase rünnakuid ennetada. Kuid mida on liitlased valmis ette võtma, kui ennetamine nõuab ründeoperatsioone?

See on pakiline küsimus, mis kerkib sügise saabudes üles pea kõikjal. Kas õhuülekaal saab toimida usutava heidutusvahendina, kui puudub poliitiline kindlustunne, et allianss seda Venemaa sõjaliste süsteemide hävitamiseks ka tegelikult täie jõuga kasutaks?

Paljud poliitikud, eksperdid, ametnikud, diplomaadid ja sõjaväelased hindavad, et läheneme järjekindlalt lävele, kus Venemaad tuleks sabotaažiaktide eest karistada.

Venemaa eskaleerib oma rünnakuid seni, kuni tema tegevused jõuga peatatakse. Teine komplikatsioon on see, et vastumeetmete otsused jäävad riigi õiguseks seni, kuni need tegevused ei käivita NATO artiklit 4 või artiklit 5.

Venemaa otsib NATO alliansi sees poliitilisi haavatavusi ja püüab neid ära kasutada. Õnneks on NATO riigid sellest teadlikud. NATO tunnistab, et ründevõime on usaldusväärse kaitse lahutamatu osa.

Idatiiva riigid on kahtlemata valmis sõdima – ehk end kaitsma –, kusjuures tõenäoliselt toetavad neid britid, sakslased ja kanadalased.

Kuid kuidas on lood teistega? Tõenäoliselt on nemadki valmis, kuid küsimus seisneb nende panuse ulatuses.

Teisalt on märkimisväärne, et just Suurbritannia, Kanada ja Saksamaa juhivad Balti riikidesse paigutatud NATO brigaade. Need suure tööstusliku potentsiaaliga riigid oleksid Venemaa rünnaku korral eesliinil võitlemas. Selle mehhanismi eesmärk on heidutada Venemaad rünnakut üldse ette võtmast.

Huvitav on kuulda analüüsi selle kohta, kuidas Lääne võit külmas sõjas heitis sellele pika varju – varju, mis takistab NATO tegevust. Ülbusele pole siin kohta.

Ukraina tehnoloogiaentusiast on riietunud teksadesse ja kannab kapuutsiga pusa – kuid tema välimus ei tohiks eksitada. Ohvitseridest tulvil ruum kuulab teda hiirvaikselt. Nahkköites märkmikesse pannakse kirja väärtuslikke õppetunde rinde tegelikkuse kohta.

Kaitsetegevus nõuab tohutul hulgal droone. Vaja on ka suurtükiväge ning õhutõrjet selle tulepositsioonide kaitsmiseks. Igasugune liikumine „eikellegimaale” peab toimuma vaid kolmeliikmelistes patrullides; suuremad rühmad avastab vaenlane peaaegu kindlasti ja hävitab need droonidega.

Rinde teatud lõigus saavutab võidu see pool, kes suudab läbi lõigata vastase eesliinil olevate vägede varustusteed. Keskmise tegevusulatusega droonid ründavad halastamatult varustusliine, mis asuvad 10–60 kilomeetri sügavusel vaenlase tagalas.

Soome jaoks on murettekitav asjaolu, et mitmikraketiheitjaid (MLRS) kirjeldatakse kui kergeid sihtmärke keskmise tegevusulatusega droonidele. Teadaolevalt avastatakse need süsteemid just siis, kui neid ühest kohast teise teisaldatakse.

Elude säästmiseks viiakse logistilisi operatsioone läbi droonide ja mehitamata sõidukite abil. Tehisintellekti juhitud ründedroonid püüavad hävitada ka neid.

Tehisintellekt juhib ka autonoomseid kaitsesüsteeme. Kaitsetööstuse hangete mehhanismidega kursis olev kõneleja seab kahtluse alla, kas NATO riikide kaitseministeeriumid mõistavad täielikult, et ostetavatele toodetele ei saa kehtestada liiga rangeid tehnilisi standardeid.

Lõppude lõpuks võivad bürokraatide kehtestatud standardid olla lootusetult ajale jalgu jäänud, pidurdades vajalike võimekuste jõudmist NATO vägedeni.

Pealegi ei tasu püüda hankida kõiki komponente kodumaalt; selle asemel tuleks need soetada sealt, kus leidub parimat oskusteavet.

Tallinnas toimuv toob teravalt esile tõsiasja, et maailm on läbimas põhjalikku muutust. Suured muutused toimuvad praegu nädalate – või äärmisel juhul kuude – jooksul, mitte aga aastatega.

Loe allikast edasi