Eestis räägitakse juba aastaid arstide puudusest. Perearsti leidmine muutub paljudes piirkondades järjest keerulisemaks, eriarsti vastuvõttu võib oodata kuid ning haiglad otsivad pidevalt spetsialiste. Samal ajal vananeb ka meie arstkond. Arstide puudus ei saa aga tähendada, et võtame tööle igaühe lihtsalt selleks, et koht oleks täidetud. Tervishoius peab säilima väga selge usaldus- ja ohutusnõue. Me ei saa olukorras, kus arste on puudu, hakata tegema järeleandmisi inimestele, kes on näiteks laste vastu toime pandud seksuaalkuriteos süüdi mõistetud. Arst töötab väga haavatavate inimestega ja tema amet eeldab lisaks teadmistele ka usaldusväärsust ning sobivust selleks tööks. Puudus spetsialistidest ei saa olla põhjendus, miks latt alla lasta.

Terviseameti avaldatud ülevaate järgi oli 2024. aasta märtsis Eestis registreeritud 7243 arsti, kuid erialast tööd tegi Eestis neist 5178. Veel kõnekam on vanuseline seis: igal aastal jõuab lähiaastatel 65. eluaastani 140–160 registris olevat arsti. Terviseamet on ise rõhutanud, et noori arste peab tööle asuma rohkem, kui neid pensioniikka jõuab. Kui arvutus näitab, et vajame näiteks 200 uut töötavat arsti aastas, ei saa me võtta ülikooli vastu täpselt 200 inimest ja loota, et kuue või kümne aasta pärast on nad kõik Eesti haiglates ja perearstikeskustes tööl.

Me koolitame arste, aga kas neid jätkub Eestile?

Kui me teame, et osa õppima asunutest mingil põhjusel õpinguid ei lõpeta ja osa lõpetanutest Eestisse ei jää, tulebki küsida, kas senine süsteem on piisav. Siin tekib veel üks küsimus, millest ei peaks kartma rääkida. Arsti koolitamine on riigile väga kallis ning suure osa sellest kulust kannab maksumaksja. Kui Eesti riik võimaldab inimesele tasuta arstiõppe, kas oleks siis põhjendamatu oodata, et lõpetanu panustab pärast õpinguid teatud aja ka Eesti tervishoidu? Minu arvates võiks tasuta arstiõppega kaasneda kokkulepe, et lõpetanu töötab pärast õpinguid näiteks vähemalt viis aastat Eesti tervishoius. Loomulikult peaks selline süsteem olema õiglane ja arvestama eranditega. Samuti võiks inimesel säilida võimalus kohustusest loobuda, hüvitades kokkulepitud osa riigi kantud õppekuludest.

Hariduspoliitikas peaksime üldse rohkem küsima, keda Eestil tegelikult vaja on. Eestikeelsel õppekaval täiskoormusega õppimine on Eestis üldjuhul tasuta. See tähendab, et kõrgharidus ei ole tegelikult tasuta, selle maksab kinni maksumaksja. Kui raha oleks piiramatult, poleks probleemi. Aga raha ei ole piiramatult. Järelikult peab riik tegema valikuid. Kas on mõistlik rahastada ühetaoliselt erialasid, kus tööturul valitseb terav spetsialistide puudus, ja erialasid, mille lõpetajate järele on vajadus oluliselt väiksem?

Minu arvates peaksime jõudma süsteemini, kus riiklikult rahastatud õppekohtade arv on senisest palju tugevamalt seotud Eesti tegeliku ja prognoositava tööjõuvajadusega. See ei tähenda, et mõni teadus- või haridusvaldkond oleks väärtusetu. Ülikooli ülesanne ei ole ainult tööturule töötajaid toota. Me vajame teadust, kultuuri, humanitaariat ja valdkondi, mille väärtust ei saa mõõta üksnes vabade töökohtade arvuga. Kui mõnel erialal koolitatakse aasta-aastalt rohkem inimesi, kui Eesti tööturg vajab, samal ajal kui kriitilise tähtsusega valdkondades napib inimesi, õppekohti ja raha, siis peab riik vähemalt julgema küsida, kas senine rahastamine on mõistlik.

Praktika on oluline

Sama oluline on see, millise ettevalmistuse nad õpingute jooksul saavad. Siin jõuame ka praktika küsimuseni. Praktika ei tohiks olla õppekavas lihtsalt linnuke, mis tuleb kuidagi kirja saada. Kui erialal õppival inimesel on keeruline leida sisulist praktikakohta, peab see olema kõrgkoolile ja riigile oluline signaal. Praktika eesmärk on anda päris töökogemus, mitte tekitada veel üks dokument, mis tuleb õppeinfosüsteemi üles laadida. Kui praktikat pole tegelikult kusagil teha või praktika muutub formaalsuseks, tuleb küsida, kas õppekohtade arv, õppekava sisu ja tööturu vajadus on omavahel tasakaalus. Riik võiks regulaarselt avaldada iga suurema õppevaldkonna kohta kolm väga lihtsat näitajat: kui palju inimesi õppima võetakse, kui palju lõpetab ning kui suur on Eestis prognoositav vajadus selle kvalifikatsiooniga inimeste järele. Ja selle põhjal tuleks teha ka otsuseid.

Kui meil on puudu arste, õdesid, õpetajaid, insenere või teisi ühiskonna toimimiseks hädavajalikke spetsialiste, peaks riik olema valmis nende erialade õppekohti suurendama ja sinna rohkem raha suunama. Kui mõnel teisel erialal on lõpetajaid aastaid rohkem, kui Eesti tegelikult vajab, võiks kaaluda tasuta õppekohtade arvu vähendamist või osa õppekohtade muutmist tasuliseks. See ei keela kellelgi soovitud eriala õppida. Küsimus on selles, milliste erialade õpet rahastab piiratud võimalustega riik maksumaksja raha eest ja millises mahus. Vahel tuleb olemasolev raha lihtsalt targemini ümber jagada.

Tasuta kõrgharidus on suur väärtus. Just sellepärast peaksime eriti hoolikalt vaatama, kuhu selleks mõeldud raha läheb. Probleem ei ole selles, kui palju arste me täna koolitame, vaid selles, kas kümne aasta pärast on meil piisavalt arste, kelle juurde Eesti inimene saab päriselt minna.

Arvo Suurmaa, Rakvere linnavolikogu liige (EKRE)

Loe allikast edasi