Eesti pensionireformi järel võttis 2021. aastal esimese lainega oma teise samba raha välja viiendik samba omanikest. Nüüdseks on lahkujate arv kasvanud kolmandikuni. “Reformi tõehetk saabub paari aastakümne pärast, kui läheb pensionile põlvkond, kellel on olnud võimalus sambasse raha koguda terve oma tööelu. Siis tekib kontrast nende vahel, kellel on säästud, ja kellel ei ole,” ütleb Tartu Ülikooli finantskäitumise uuringute peaspetsialist Reinson.

Nüüd, mil reformist on möödas täpselt viis aastat, on Reinsoni sõnul võimalik sellele juba tagasi vaadata. Ta on uurinud nii reformi laiemat ühiskondlikku mõju, lahkujate demograafilist läbilõiget, aga ka sambast lahkumise või sinna jäämise põhjuseid. “Mõlemad otsused võisid olla kas emotsionaalsed või läbimõeldud,” märgib uurija.

Kelle sõna maksab?

Nagu öeldud, langetas enamik teise samba väljavõtjaid oma otsuse kohe esimeses laines. Käitumise uurijana näeb Heidi Reinson, et esimene laine oligi hilisematest lahkumistest erinev. “Seal oli kindlasti usaldamatust või ka poliitilist protestivaimu. Inimesed, kes ei usaldanud pensionisüsteemi, riiki või panku, tegid põhimõttelise otsuse: isegi kui raha polnud otseselt vaja, võeti see välja, sest nii tundus õige,” kirjeldab ta.

Toona töötas Reinson ise Kantar Emoris ja uuris selles ametis, keda inimesed oma rahaotsustes usaldavad. Kaks nime, inimesed spontaansetes vastustes sageli nimetasid, olid Indrek Neivelt ja Kristi Saare. “Kuna pensioniteema on keeruline, toetumegi väga palju arvamusliidrite või oma lähikondsete arvamusele,” põhjendab uurija. Seejuures jagunes ühiskond piltlikult öeldes kahte leeri, kus ühed pidasid lahkumist õigeks ja teised mitte.

“Paistab, et esimene laine oli rohkem psühholoogiline, sealt edasi on see olnud juba rohkem majanduslik otsus,” osutab Reinson. Raha väljavõtmiseks on igal aastal kolm n-ö ajaakent ja igas laines on olnud leibkondi, kes on otsustanud raha välja võtta. Siiski on kõik hilisemad lained jäänud tagasihoidlikumaks ja otsused läbimõeldumaks.

Lahkujad teadsid, mida teevad

Heidi Reinson on muu hulgas kaardistanud, milline oli tüüpilise esimese laine lahkuja demograafiline nägu. Ta täheldas, et pigem lahkusid eesti keelest erineva emakeelega inimesed, kiirlaenude tagasimaksjad ja suured pered. Kõrgharidusega inimesed jätsid oma teise samba tõenäolisemalt alles. “Mängu võis tulla ka narratiiv lastest kui pensionisammastest: kui sul on lapsed, ei peagi sa eraldi raha koguma, sest nemad hoolitsevad tulevikus sinu eest,” sedastab uurija.

Lahkumise peapõhjus oli tema sõnul usaldamatus. Nii teise samba väljavõtjad kui ka inimesed, kes üldse pensioniks raha ei kogu, teevad seda usaldamatusest pensionisüsteemi vastu. “Kui mittekogujatele antakse võimalus kohustuslik pensionisammas välja võtta, teevad nad seda suurema tõenäosusega. See tähendab, et tulevikus on neil majanduslik auk veelgi suurem,” arutleb Reinson.

Vastupidiselt stereotüüpidele, inimeste otsust ei mõjutanud nende teadmatus teise pensionisamba reeglitest, nt tulumaksu maksmisest ja pärandatavusest. Oli näha, et lahkujad teadsid reegleid sama hästi või pareminigi kui jätkajad. “Need, kes jätkasid, tegid seda ka mõnes mõttes pimesi – nad usaldasid süsteemi ja olid kuulnud, et teine sammas on hea, mistõttu ei pidanudki seda enda jaoks nii täpselt selgeks tegema. Pigem oli näha, et väljavõtjad teadsid hästi, mida nende otsus lühiajaliselt tähendab,” täpsustab Reinson. 

Ühes uuemas uuringus vaatles Reinson inimeste otsuseid ka vabatahtliku kolmanda samba sissemakseid suurendada. Uuringus saadeti inimestele nädal enne sissemaksete muutmise võimaluse tähtaega e-kirjaga erinevaid meeldetuletavaid sõnumeid. “Kõige paremini toimis sõnum “aita kindlustada enda ja oma lähedaste tulevik”. Nende sõnumite saajate seas kasvas sissemaksete summa kõige enam,” meenutab Reinson.  

Suur “võitja” oli riik

Kes olid pensionireformi tegelikud võitjad ja kaotajad, tuleb välja alles mõnekümne aasta pärast. Naljaga pooleks, kuid faktidele tuginedes võib Heidi Reinsoni sõnul öelda, et suurim võitja oli riigieelarve. “Inimesed ilmselt ei mõelnud, et riik sai esimesest väljumislainest 1,3 miljardi europealt makstud tulumaksu. Samas paneksin selle “võitja” jutumärkidesse, sest tegelikult tõi riik tuleviku kulu tänasesse tulusse,” sõnab ta.

Elanikkonna tasandil osutavad sotsiaal- ja rahandusministeeriumi tulevikuprognoosid, et tulevikus võidavad selgelt teise sambasse jääjad. Samas ei saa Reinson kuidagi iga üksiku leibkonna kohta öelda, mis oli kellelegi parim. “Natuke utreerides, võib-olla oli nende perede jaoks, kes viis aastat tagasi välja võetud raha eest koolivaheajal reisil käisid, see ainuõige otsus – ehk jäi mõni abielu lahutamata või on lapsed õnnelikumad,” arutleb ta.

Ilmselt jäävad kaotajaks aga need väljavõtjad, kellel pole mingeid sääste ega varuplaani. Kui inimestel on ainult esimene sammas ning nad mõtlevad, et niikuinii nad pensionile ei jää või enne tuleb sõda, saab nende pensionipõlv olema vaesem. “Seal tekibki suur ebavõrdsus, kui nad vaatavad oma kolleege, kes on terve elu teise ja kolmandasse sambasse kogunud ja naudivad nüüd mõnusat pensionipõlve,” tõdeb uurija.

Laias laastus lõi pensionireform ühiskonna tema hinnangul lahku: “Me oleme nüüd kahel erineval teekonnal. Ühel pool on inimesed, kellel on ainult esimene sammas, ja teisel pool need, kes on pikka aega kogunud kõigisse kolme sambasse.”

Selle n-ö pensionilõhe mõju tuleb esimest korda esile 1980. aastatel sündinud põlvkonna seas, kes on pensionieaks sääste kogunud või mitte kogunud 40 aastat. “See võib tekitada uue ebaõigluse laine ja poliitilise surve kas esimest sammast suurendada või maksta rohkem toimetulekutoetusi. Ütleksin, et pensionireform suurendab tulevikus ebavõrdsust,” tõdeb uurija.

Riigid, kes soovivad samuti oma pensionisüsteemi reformida, võiksid Eestit Reinsoni sõnul võtta hoiatava näitena. Reformid tasub alati põhjalikult läbi mõelda. “Eesti reform oli äärmiselt radikaalne, sest lasime inimestel välja võtta ka riikliku sotsiaalmaksu osa. Rahvusvaheliselt tundub see uskumatu: ükski teine riik ei ole andnud inimestele võimalust sotsiaalmaksuna makstud raha tagasi võtta,” võrdleb uurija.

Helgema poolena tasub Eestilt aga eeskuju võtta teisest sambast lahkujatele antud n-ö rahunemispausis. Teisisõnu esitab inimene küll taotluse, kuid ei saa raha kohe kätte. Võrdluseks saavad inimesed Lõuna-Aafrika Vabariigis hiljutise sarnase reformi järel oma pensioni piltlikult öeldes pangaautomaadist välja võtta. “Eesti süsteem hoiab nii impulsiivsed otsused ära,” ütleb Reinson.

Loe allikast edasi