Viimastel aastatel on Vene eliidi seas toimunud kümneid äkksurma juhtumeid, mille asjaolud on tekitanud kahtlusi.

Hukkunute hulgas on olnud oligarhe, ettevõtjaid, ametnikke ja kõrgeid sõjaväelasi. Teadaolevate surma põhjuste seas on olnud enesetapp, südameinfarkt, mürgitus ja kukkumised – sageli akendest.

Selle nähtuse kirjeldamiseks on kasutusele võetud termin Sudden Russian Death Syndrome (vene äkksurma sündroom).

Eelmise, 2025. aasta keskpaigaks oli teatatud vähemalt 38-st ebaselgetel asjaoludel toimunud surmajuhtumist. Neid juhtumeid käsitleb Soome dotsent Arto Luukkanen oma raamatus Venäjän vallanvaihdosten julma historia („Venemaa võimuvahetuste julm ajalugu”; Docendo, 2026), vahendab Iltalehti.

Venemaa julgeolekuorganitel on pikk ajalugu seoses mõrvade ja mürgitamistega. Aastakümneid püüdis Nõukogude salapolitsei kõrvaldada ülejooksikuid, reetureid ja poliitilisi vastaseid, sealhulgas neid, kes viibisid väljaspool riigi piire.

Üks varajane näide on seotud Boriss Savinkoviga, kes oli Nõukogude võimu vastase võitluse üks juhtfiguure. 1924. aastal mõisteti Savinkov pärast näidisprotsessi kümneks aastaks vangi. Väidetavalt sooritas ta enesetapu, hüpates välja Moskva vangla aknast.

Hiljem seostati Nõukogude luureteenistusi arvukate välismaal toime pandud mõrvadega. Teatati, et Lev Trotski More – Venemaa oktoobrirevolutsiooni ühe võtmetegelase – poeg suri Pariisis operatsioonijärgsete tüsistuste tõttu, kuigi ka tema surma puhul on kahtlustatud mõrva.

Trotski ise mõrvati Mehhikos 1940. aastal alpinismikirkaga. Teo pani toime hispaanlane Ramón Mercader, kes oli imbunud Trotski lähikonda ja võitnud tema usalduse.

Kaks aastat varem, 1938. aastal, leiti Seine’i jõest tükeldatud kujul Trotski sekretäri Rudolf Klementi surnukeha.

1961. aastal põgenes KGB agent Bogdan Stašinski Lääne-Saksamaale ja paljastas Kremlist juhitud mõrvu korraldava organisatsiooni. Usuti, et see paljastus piirab Nõukogude Liidu operatsioone Läänes.

Kahtlused riiklikult toetatud mõrvade taastumise suhtes aga süvenesid pärast seda, kui Vladimir Putin asus juhtima Venemaa julgeolekuteenistusi ja sai seejärel riigi peaministriks.

Putini-aegsel Venemaal on mürgitamiste ja mõrvade sihtmärkideks olnud sellised isikud nagu ajakirjanikud, opositsioonipoliitikud ja endised luureagendid.

Tuntumate juhtumite hulka kuuluvad Aleksandr Litvinenko surm Londonis 2006. aastal, samuti Aleksei Navalnõi haigestumine 2020. aastal – mida kahtlustatakse mürgitamisena – ning tema surm 2024. aastal.

Ka opositsioonipoliitik Vladimir Kara-Murza langes 2015. ja 2017. aastal mürgitamiskatsete ohvriks, kuid jäi mõlemal korral ellu.

Mitme sellise juhtumi puhul on kahtlustatud Venemaa sõjaväeluureagentuuri GRU seotust. Erilist tähelepanu on pälvinud GRU üksus 29155, millele on omistatud osalemist mõrva- ja sabotaažioperatsioonides välismaal. Üks tuntumaid juhtumeid puudutab endist GRU töötajat Sergei Skripali, keda mürgitati koos tütrega 2018. aastal Suurbritannias Salisbury linnas. Mürgitamisel kasutati närvimürki Novitšok.

Kuigi Skripalid jäid ellu, suri mürgiga kokku puutunud kõrvaline isik – naine. Juhtum viis tõsise diplomaatilise kriisini Venemaa ja Suurbritannia vahel.

Venemaa poolt 2022. aastal Ukrainas algatatud agressioonisõda näib olevat suurendanud eliidi seas toimunud surmajuhtumite jada. Vene ametnikud ja ärimehed hakkasid surema asjaoludel, mida oli raske pidada tavapäraseks.

2022. aasta septembris kukkus haiglaaknast alla Lukoili juht Ravil Maganov. Vene poliitik Pavel Antov kukkus 2022. aasta detsembris Indias hotelliaknast alla.

Gazpromi juhtivtöötaja Aleksandr Tjulakov leiti 2022. aasta veebruaris pooduna. Gazpromiga seotud ärimees Juri Voronov leiti 2022. aasta juulis ujumisbasseinist tulistatuna. Lukoili juht Vladimir Nekrassov suri 2023. aasta oktoobris, ametlikuks surma põhjuseks märgiti südamepuudulikkus.

2025. aasta juulis sooritas enesetapu endine transpordiminister Roman Starovoit. Varem oli ta kritiseerinud Venemaa sõjalise operatsiooni läbiviimist.

Võib-olla kõige iseäralikum juhtum on seotud ohvitser Vadim Boikoga. Mõnede meediateadete kohaselt sooritas ta enesetapu, tulistades ennast viis korda.

Loe allikast edasi