Kevadel Ruhnu saart külastades mainis üks seltskonnas viibinu, et kirjutas end sinna sisse, kuna ei taha tulumaksuraha oma kodulinna valitsevatele pättidele anda. Kas ta kodulinna valitsevad pätid või mitte, seda ei oska öelda, kuid ju ta nii tundis ja oma käitumist õigeks pidas. Ruhnu on teadupärast Eesti kõige väiksem omavalitsus, sinna on sisse kirjutatud kolm korda rohkem inimesi, kui seal tegelikult elab.
Nii on Eestis tavapärane, et inimene kirjutab end sisse sinna, kus talle on kasulik. Erinevatel hinnangutel elab 15–20 protsenti inimestest mitte aadressil, mis kajastub rahvastikuregistris, vaid hoopis kuskil mujal, Saue vallas on selliseid inimesi hinnanguliselt 8–10 protsenti.
Sellist olukorda soodustavad ka omavalitsused ise, sissekirjutusest on kujunenud lausa tarbijaloto vorm: kirjuta end meie omavalitsusse sisse ja võid võita kinkekaarte, elektroonikat ja mida iganes veel. Seega ei kutsuta inimesi valda elama, rõhutades seal pakutavat head haridust või turvalist elukeskkonda, vaid kutsutakse inimest tegema lihtsalt elukohateadet, saamaks endale osa inimese tulumaksust.
See on ka arusaadav, kuna tulumaks on peamine omavalitsuste rahastamisallikas ja selle eelarvesse laekub 10,64 protsenti füüsilise isiku tulust. Kuivõrd Ruhnu puhul on teada, et end sinna registreerunud inimene ei eeldagi omavalitsuselt teenuseid, pakutakse tuleruhnu.ee kodulehel vastuteenena hoopis emotsionaalset rahuldust: “Saada oma maksud Ruhnu ja poliitpardid kuu peale!”
Tavainimese vaates on igati arusaadav, et kui sissekirjutusega mängides on võimalik oma kulusid vähendada või tulusid suurendada, siis seda ka tehakse. Kui libateate tegemisega mingeid negatiivseid tagajärgi ei kaasne ja see on osaks igapäevasest ellujäämiskursusest, on raske selliselt käitujatele ka etteheiteid teha.
Nii on näiteks paljud Tallinna lähivaldades elavad inimesed kirjutanud end sisse Tallinna, et saada osa Tallinna tasuta ühistranspordist. Samuti kirjutatakse end lapse sünni eel sisse mõnda teise valda, et saada osa seal pakutavatest kõrgematest toetustest, väiksematest lasteaiatasudest, eelisjärjekorras koolikoha saamisest vms.
On tavapärane, et toetuste muutmise järel hakkavad toimuma ümberregistreerimised ka rahvastikuregistris. Omavalitsustele on raske etteheiteid teha, sest nad peavad leidma viise oma tulude suurendamiseks, pigem peab otsa vaatama keskvalitsusele.
Kas selline olukord on loogiline? Jah. Kas selline olukord on normaalne? Ei. Eestis kehtib küll rahvastikuregistri seadus, mis sätestab, et inimene on kohustatud tagama enda ja oma alaealiste laste aadressi olemasolu ja õigsuse ning teavitama teise elukohta elama asumisest 14 päeva jooksul. Praktikas käib selle järgi paraku ainult paberimajandus, mitte reaalne elu.
Teoorias peaksid ju asjad seoses elukohaga toimima nii, et inimese elukohas on talle tagatud kõik seadusega ette nähtud avalikud teenused, olgu selleks siis haridus, ühistransport, sotsiaalhoolekanne, jne. Nende jaoks saab omavalitsus raha inimese tulumaksust ja teistest maksudest (nt maamaks).
Paraku on see teooria ning praktika on tihtipeale teistsugune: inimene elab ühes kohas ja saab osa selle omavalitsuse hüvedest, kuid tema maksud laekuvad mujale. Meeldib meile seda tunnistada või mitte, kuid homo sovieticus elab eesti inimese sees ka aastakümneid pärast nõukogude aja lõppu endiselt edasi ning inimesed tihtipeale ei eeldagi, et neile on tagatud kõik seadusega ettenähtud teenused ja omavalitsused täidavad kohustusi oma parima äranägemise kohaselt.
Arenenud Euroopa riikides oleks selline olukord lubamatu ja inimesed on kohustatud oma elukoha registreerima seal, kus nad päriselt elavad. Näiteks on Rootsis, Soomes, Saksamaal ja Hollandis valeteate tegemine oma elukoha kohta lausa kuritegu. See ei ole inspireeritud mitte Nõukogude Liidu karmist sissekirjutuste regulatsioonist, mille eesmärk oli piirata inimeste vaba liikumist ja töötamist, vaid soovist tagada registrite andmete õigsus ja selle kaudu inimeste õigus saada kvaliteetseid avalikke teenuseid täpselt seal, kus nad elavad. Maksutulu on vaid sellega kaasnev nähtus.
Lahenduste otsingul
Eestis räägitaksegi sissekirjutusest kui elukoha registreerimisest enamasti kohalike omavalitsuste kohustuste täitmise ja seda katva maksutulu kontekstis. Kuna mõlemad logisevad, on arutelud maksubaasi muutmise üle igati asjakohased. Samal ajal on ilmne, et maksuseaduste muudatused või elanike ees kohalike omavalitsuste kohustusi täpsustavad õigusaktid ei saa oma eesmärki täita, kui inimesed ei ela oma registrijärgses elukohas ja tänane valede elukohateadete tegemine ei lõpe.
Seega on hädavajalikuks meetmete rakendamine, et inimesed registreeriksid end seal, kus nad tegelikult elavad. Arusaadavalt ei ole selleks massiline kriminaalasjade algatamine valeteate teinud kodanike suhtes, vaid meetmete rakendamine ennekõike kohalike omavalitsuste suhtes, kes sellist ülemeelitamist praktiseerivad.
Tallinna tasuta ühistranspordi kontekstis võiks selleks vabalt olla näiteks ühistranspordiseaduse muutmine, mis kohustab pakkuma sama hinnaga teenust kõigile sõitjatele, sõltumata sellest, kus nad elavad, keelata praegu praktiseeritavad õnnemängud ja rahalised preemiad uute sisseregistreerijate vahel jne. Võimalusi on veel küllalt.
Samuti oleks elementaarne kohustada omavalitsusi analüüsima andmeid ja kontrollima, kas inimesed oma teatatud elukohas ka tegelikult elavad. Võib-olla peakski trahvima hoopis kohalikku omavalitsust, kes laseb end registreerida inimesel, kes seal tegelikult ei ela?
Mitte ainult omavalitsuste probleem
Elukoha registreerimisest räägitakse tihtipeale just omavalitsuste kohustuste – näiteks kooli- ja lasteaiakohad – või tulumaksu laekumise kontekstis, kuid mõju on tegelikult märksa laiem. Nii mõjutab see lisaks omavalitsustele ka riigi juhtimist laiemalt. Kui andmed elanike kohta ei ole õiged, ei ole kvaliteetsed ka nendest lähtuvad otsused. See puudutab lugematuid valdkondi alates infrastruktuuri planeerimisest kuni kriisijuhtimiseni ning koolikohtadest kuni perearsti nimistuteni.
Lahenduse võti ei ole seega inimeste ega kohalike omavalitsuste, vaid ennekõike vabariigi valitsuse ja riigikogu käes, mis peaks leidma meetmed senise läbi sõrmede vaatamise praktika muutmiseks.
Eesmärk peaks olema Eesti tüürimine riikide sekka, kus andmed rahvastiku paiknemise kohta on õiged, inimestele on tagatud seadusega ettenähtud avalikud teenused sõltumata sellest, kus ta elab ja nende katmiseks liigub kohustustega kaasa ka maksuraha.
Saatuse irooniana puudutavad ebaadekvaatsed andmed ka kohalike omavalitsuste ja riigikogu valimisi ning seeläbi demokraatia toimimist laiemalt, sest valimistel saavad oma hääle piirkonna eest anda ka inimesed, kes seal igapäevaselt ei ela ega kanna oma otsuste tagajärgi.
Nagu tabavalt öeldakse: garbage in, garbage out ehk ebakvaliteetsed andmed toodavad ebakvaliteetseid otsuseid.
Kommentaar kajastab autori isiklikke seisukohti.
