Esmaspäeval andis justiitsminister Liisa Pakosta Riigikogu ees aru EKRE fraktsiooni poolt juba kevadel esitatud küsimusele organiseeritud telefonikelmuste karistuspoliitika ja õiglustunde kahjustamise kohta. Jutt käib suurpettur Jermolajevi vabastamisest niiöelda pärast “maksu” tasumist, mis näeb välja, nagu Ukraina prokuratuuri “katuseskandaal”.

Arupärimise sisu luges ette Arvo Aller: “Me andsime 4. mail 2026. aastal sisse arupärimise just seoses organiseeritud telefonikelmuste karistuspoliitika ja õiglustunde kahjustumisega, mis tähendab seda, et tol ajahetkel olid eriti aktuaalsed telefonikelmused, mis Eesti rahvalt röövis miljoneid eurosid. Tol ajal tekkis selline huvitav tegelane nagu Ukraina kodanik Artur Yermolayev, kes mõisteti rahvusvahelise telefonikelmide skeemi juhtimises süüdi. Eestis otsustati, et 8,5 miljonit on selline õiglane rahastus, mille ta peab Eestile välja maksma. Tekitatud kahju kokku oli üle 100 miljoni ja Eesti inimestelt võeti ära 5,4 miljonit.

Rahval tekibki selline õigustatud küsimus, et kui sa 100 miljoni pealt maksad ära 8,5 miljonit, suurusjärgus 8,5%, siis Eesti inimesed oma raske tööga maksavad tulumaksu 24%, protsentidesse minnes. Meie arust ja inimeste arust ei olnud ka õiglane ja õiglustundele kasu toov see, et inimene maksis 8,5 miljonit ära ja samas suundus eralennukiga kohe Eestist välja. See õiglustunde küsimus oligi meie jaoks kõige suurem probleem.

See iga-aastane kogukahju võib isegi ulatuda kümnetesse ja vahel ka sadadesse miljonitesse eurodesse, mida Eesti inimesed on kogunud ja säästnud oma raske töö kõrvalt, samas panustades riigikaitsesse ja erinevatesse tegevustesse, mis on riigile hädavajalikud. Ja sellest tulenevalt me panimegi kokku küsimused arupärimises, seitse küsimust.”

Liisa Pakosta vastustega fraktsioon rahule ei jäänud. Martin HelmeHelme peab end parempoolseks konservatiivseks rahvuslaseks. More esitas kahtlustuse: “Meil tuli just eelmisel nädalal uudis sellest, kuidas tuli välja, et Ukraina prokuratuur tegi katust telefonikeskustele. Peaprokurör Ruslan Kravtšenko on tagasi astunud, tema juures viidi läbi läbiotsimisi NABU ehk korruptsioonivastase agentuuri poolt. Tema asetäitja Serhi Kropõva, kes oli rahvusvahelise koostöö juht – küllap olete temagi teie ka kokku puutunud –, oli üks nendest pättidest ja tema teine asetäitja keegi Marija Vdovõtšenko ka. 2-3 miljonit kuus võtsid nad katust. Ma mõtlen, et Eesti, no slava ikkagi, Eesti riik on meil siin ju Väike-Ukrainaks ennast kuulutanud, meil muud eesmärki tänasel valitsusel ei ole kui Ukraina riiki teenida. Kui palju siis Eesti prokuratuur katuse eest sai, et ta selle mehe minema lasi?”

Sama küsimust arendas edasi Helle-Moonika Helme: “Tänase päeva hommikuse seisuga oli selge, et Ukraina peaprokurör Kravtšenko põgenes Ukrainast ja tema kabinetist leiti seif, mis oli täis sularaha, mida ta oli võtnud selle eest, et ta ei uurinud Ukraina telefonipetturite tegevust. Ja kuidas Eesti riik nüüd edasi käitub? Ukraina telefonipettused käivad edasi, Ukraina peaprokurör on riigist põgenenud. Aga meie prokuratuur tegi ju sellesama Kravtšenkoga koostööd.

Kas ta tegi koostööd ka Jermolajevi kaasuses? Kas Kravtšenko korruptiivne käsi oli ka kuidagi mängus, et Jermolajev nii hõlpsalt Eestist minema sai? Kas sellepärast ei olegi rohkem Ukraina telefonipettureid vahele võetud, sest meie prokuratuur tegi tihedat koostööd selle Ukraina prokuratuuriga, mille juht tegutses ise selle nimel, et ei uuritaks telefonipettustega tegelevaid kõnekeskusi?

Ise te nüüd ütlesite sõnaselgelt välja, et Jermolajev toodi Eestisse, et see on suur edulugu. Aga samas ütlesite ka sõnaselgelt, et igaüks, kes tahab sarnast protsessi, see maksab 3 miljonit, tuleb Eestisse ja siis meie prokuratuur ja kohus laseb ta siit nelja tuule poole minna. Väga inetu pilt tegelikult.”

Pakosta arvates on Ukrainas õigusriik, Mart HelmeEesti Konservatiivne Rahvaerakond More aga sellega nõus polnud: “Ukraina ei ole õigusriik! Ukraina on üdini korrumpeerunud riik, kus on tegelikult illegaalne valitsus, illegaalne president, sest valimisi pole läbi viidud, põhjendatakse seda sõjaga, aga see ei tähenda mitte midagi. Mingit õigusriiki seal ammu-ammu enam ei ole. Te võite seal ohkida ja puhkida, ega Eesti ei ole ka õigusriik.

Miks me Yermolayevi küsimuses ei teinud koostööd koostööd soovinud riikidega, nagu Soome, Läti ja Saksamaa, vaid lasime sellel pätil ära minna siit 3 miljoni eest? Miks? Kui Eesti on õigusriik, kui Eesti on Euroopa Liidus alla kirjutanud kõikvõimalikud justiits- ja muud koostöölepingud, siis me oleksime olnud kohustatud seda tegema. Aga ei, me lasime sellel pätil ära minna. Miks? Miks me ei teinud koostööd oma suurepäraste heade partneritega Läti, Soome ja Saksamaaga, aga tegime korrumpeerunud Ukrainaga, mis jätab väga halva mulje?”

Sõna võtsid teisedki EKRE fraktsooni liikmed. Rain Epler: “Kui me vaatame, mis seal kaitsevaldkonnas nüüd siin viimastel aegadel välja on tulnud, mis on toimunud, siis teie lause sellest, kui agaralt siin võideldakse korruptsiooniga, ma kahtlen selles tugevalt. Ei, ma ei näe eriti jõulist tegutsemist jõuametite poolt, välja arvatud võib-olla see tegutsemine, et ei mäletata, dokumendid on kadunud, aga mingeid tagajärgi silmanähtavad ei ole. Teine asi on see, et te räägite, et see on solvav jõuametite suhtes, selline küsimus. Ma arvan, et prokuratuuri otsus selline diil teha on solvav paljude inimeste suhtes.

Ma kuulasin teie jutu alguses ja te rääkisite sellest, et me menetleme siin Eestis tehtud kuritegusid ja summad lähtuvad sellest. Selles kaasuses, kus Eesti inimesed petta said, oli see kahju ligi 5,5 miljonit ja kuskil 3 miljonit oli see hinnakirja hind proksilt lisaks sellele. Eesti 200-l on ju valimislubadustes see peakorterite Eesti olnud, vangid te nüüd tõite. Kas te ei karda, et selline halb kuvand tekib riigist?”

Evelin Poolamets: “Te ise ütlesite ka, et neli terabaiti infot oli kogutud selle kurjategija kohta. Tegelikult selline otsus pärast seda kõike kurjategija lahti lasta on ka ju näkku sülitamine nendele inimestele, kes nägid nii palju vaeva selle kurjategija püüdmisel. Mina ei ole seda meelt nagu teie, et inimeste ainuke eesmärk kurjategija kättesaamisel on see, et nende vara tagastatakse. Inimestel on ka õiglustunne, nad tahavad, et see inimene, kes nende vastu on kurja teinud, pandaks vangi ja et ta enam ei teeks. Minu küsimus on teile: kas te olete nüüd veendunud, et see inimene, kes nüüd välja lasti, uuesti neid kuritegusid korda ei saada?”

Anti Poolamets: “Ukraina on suutnud tänu NABU‑le ja ülejäänud korruptsioonivastastele võitlejatele pätte kinni püüda lausa peaprokuratuuri tasemel. See on suur saavutus, aga täna, muide, on see sümboolne päev, kui teie partei mentor tuli kohtusse. Meie ei ole ju suutnud. Teie olete siin, teie ei ole tagasi astunud, vaatamata sellele, et teie partei on suuresti Lehtme  More häältega võimule tulnud. Sellepärast me oleme Ukrainast pikalt maas ja teil ei ole ka legitiimsust siin midagi tarka öelda, arvestades Lehtme  More juhtumi kohutavat venimist. Igal juhul on need väited õiged, et rahva õiglustunne sai rängalt kannatada, kuna see reaalne vanglakaristus oli üsna naeruväärne. Nii et tunnustus meie uurimisorganitele, aga kohtuorganid vedasid alt. Ja minu meelest te ei võta piisavalt tõsiselt ei oma partei korruptsiooniskandaali ega ka Ukraina peaprokuratuuri tasemel juhtunut. Me peame tegema koostööd teistega.”

Kokkuvõtte tegi taas Evelin Poolamets: “Ei saa nõustuda ministri hinnanguga, et Artur Yermolayevi juhtum oli hea näide õigusemõistmisest, et kuidas hoiti raha kokku ja kannatanud said oma kulud tagasi.

Me ei räägi siin mõnest juhuslikust pisikelmist, vaid rahvusvahelisest telefonipetturist, kes oli loonud selle võrgustiku. Ta oli üks rajajatest ja ka juht. Selle võrgustiku tegevusega seostatakse ligi 100 miljoni euro suurust kuritegelikku tulu. Eestis on tuvastatud ligikaudu 500 kannatanut ning neile tekitatud kahju ulatub kuni 5,4 miljoni euroni.

Ja nende numbrite taga on päris inimesed – inimesed, kellelt on võetud ära eluaegsed säästud, inimesed, keda on psühholoogiliselt manipuleeritud, kelle usaldust on julmalt kuritarvitatud, kes enam ei usalda ei Eesti politseid, ei Eesti pankasid ega ühtegi kõnet tundmatult telefoninumbrit.

Selle kuriteo uurimiseks, nagu ka minister ütles, tegid uurijad tohutu töö. Avalikkusele esitatud info kohaselt oli seda suisa nelja terabaiti jagu. Ja mõelgem siis korraks sellele töömahule: tõendid, telefonikõned, pangakontod, raha liikumine, kannatanute tunnistused, võrgustiku ülesehitus, rahvusvahelised seosed. Selle kõige taga on ju uurijate lugematud töötunnid ja Eesti maksumaksja raha.

Ja mis on tulemus? Kuritegeliku võrgustiku juht kandis Eestis reaalselt vangistust kõigest neli kuud ja 26 päeva. Tasus 8,5 miljonit eurot ja tellis järele eralennuki, millega sõitis rahulikult riigist välja.

Ja mida siis peaks, hea minister, selle peale ütlema meie politseiuurijad, kes on teinud hingega tööd, kes on tahtnud, et see kuritegelik võrgustik lõigatakse lõpuks läbi, süüdlane pandaks vangi? Aga ei midagi. Öeldakse, et kui sul on piisavalt raha, võid sa selle eest ennast välja osta.

See on äärmiselt ohtlik pretsedent. Kujutame ette, et tuleb järgmine kurjategija, maksab oma summa. Võib-olla teeme isegi kohtutele ja prokuratuurile mingi hinnakirja, kui palju midagi maksab, et ei panegi enam vangi. Rootsi vangidele reserveerime Eesti vanglakohad, aga oma kurjategijad lunastame teatud summa eest, las lähevad ja teevad kuritegusid edasi.

Seda enam, et ka antud juhul ei ole tagatud, et pärast Yermolayevi vabastamist on kuriteod lõppenud. Võib-olla inimene jätkab oma võrgustiku loomist, seda meie politseiuurijad ja kohtud ei tea.

Ei saa mõõta õigusmõistmist ainult tagasi saadud miljonitega. Inimeste õiglustunne on saanud rängalt kannatada. Võibki karistamatult tegutseda, ilma et sellest midagi järgneks.

Minu meelest ei ole see õige suhtumine, et õigluse ja õigusega hakatakse kauplema. Kas me siis kõik müüme lõpuks maha, et kui on piisavalt rikas pakkuja, osta, mida tahad? Sellega ei saa nõus olla.”

Loe allikast edasi