Loomariigis ei tähenda juhtimine sugugi alati seda, et kõige suurem või tugevam käsutab kõiki teisi. Mõnes karjas otsustab kogemus, teises tunnustus ning kolmandas võib rühm jõuda valikuni peaaegu hääletamise moodi. Zooloog Aleksei Turovski sõnul leidub loomade seas üllatavalt keerukaid võimusuhteid, kuid demokraatiaks neid kergekäeliselt nimetada ei maksa. Hüäänide karmist matriarhaadist paavianite «valimisteni» on üks asi siiski ühine: otsuste taga seisab eelkõige ellujäämise vajadus. Kui palju peab loomade ühiskond meenutama meie oma, enne kui võime rääkida poliitikast?