Noore inimese üleminek täiskasvanuellu kujutab endast pikka teekonda, kus 18. sünnipäev on vaid üks verstapost. Saatekülalised olid ühel meelel, et värske koolilõpetaja end kindlasti üleöö täiskasvanuks ei pea. “Mina olen 27. Ma olen täiskasvanud inimene seaduse järgi, aga ma endiselt usun, et mul on väga palju veel õppida, et meil kõigil on palju teha ja kogeda,” arutles Vahi Vikerraadio saates “Teise mätta otsast”.

Sirguval põlvkonnal tuleb rinda pista nii valikute rohkuse kui ka pidevalt muutuva tööturuga. “See on pelgalt minu hinnang, aga ma tunnen küll, et Z generatsioon on üks esimesi, kellel on ühest küljest kõik uksed valla. Samas meil on väga palju neid uksi, mille vahel ära eksida,” märkis Vahi. Selline pidev surve kurnab noori. Kui lühiajaline pinge aitab teha isegi häid otsuseid, siis pidev ootus, et üleöö saadakse täiskasvanuks, ei mõju arendusjuhi sõnul hästi.

Seaduse silmis toob 18. eluaasta vanusepiiri ületamine kaasa täieliku teovõime ja vastutuse oma tegude eest. Etnoloogid Arnold van Gennep ja Victor Turner on aga kirjeldanud säärast eluetappide vahetumist järkjärgulisena. Nad nimetavad seda liminaalsuseks ehk siirdeperioodiks. “Sa ei ole enam see, kes peab vanemate käest küsima luba, et kas ma võin minna sõbra poole, kontserdile või lihtsalt tänavale. Sa ei ole veel ka täiskasvanu, kelle kohta me võime öelda, et ta on küps,” selgitas Kutsar.

Tärkava täiskasvanu iga kestabki tänapäeval sageli 20. eluaastate lõpuni. Täiskasvanuks kasvamise teel osutub üheks kõige keerulisemaks proovikiviks majandusliku sõltumatuse saavutamine. Iseseisev elu nõuab sissetulekut. “Ta on endiselt seaduse järgi oma vanemate leibkonna liige ja vanemad vastutavad, et tal oleks raha ja et ta saaks hakkama,” sõnas Kutsar.

Alguses peabki eksima

Nagu öeldud, avab tänapäeva infoküllus noorte ees peadpööritavalt palju uksi. Cathy Vivien Vahi sõnul tunnetavad nad survet teha kohe õige erialavalik. Kuna kõik seda alati kohe teha ei oska, võtab nii mõnigi noor otsuse edasilükkamiseks vaheaasta. “Ei pea tegema kõige õigemat valikut. Õppida saabki terve elu ja peabki õppima terve elu. Teha alguses üks valik ja seda muuta, saades aru, et see mulle ei sobi, on väga väga teretulnud,” tõdes arendusjuht.

Erialavalikul hägustab noorte jaoks pilti digitaalne elukeskkond ja eakaaslaste eeskuju. “Sa näed, et keegi läks midagi õppima ja tal läheb hästi, sest ta näitab ainult sotsiaalmeediast head külge. Surve on siis suur,” lisas Vahi.

Dagmar Kutsari sõnul on nooruses oluline riske võtta ja julgeda eksida. Teaduskirjanduses iseloomustatakse 20. eluaastates toimuvat jojo-efekti mõistega. Selles vanuses meenutab elu üles-alla liikuvat mänguasja ning elukohti, suhteid ja tööampse vahetatakse tihti. “Ühelt poolt tekitab see stressi, ärevust ja teadmatust tuleviku ees. Teiselt poolt annab iga kogemus jälle mingisuguse uue teadmuse või tähenduse asjadele,” täiendas psühholoog.

Noored tahavad tööle

Iseseisev elu nõuab noortelt nii akadeemilisi kui ka argiseid oskusi. Näiteks peab noor õppima võõraga ühiselamutuba jagama või sõbraga ühe katuse all elama, aga ka piltlikult öeldes muna keetma. Vajadus õpetab noori kiiresti. “Turvavõrk vanemate poolt on hästi armas ja tore. Samas see võib hästi kiiresti saada piiravaks. Kui see mugavustsoon on sul pikalt, siis ei saagi arendada mingeid sotsiaalseid oskuseid,” hoiatas Cathy Vivien Vahi.

Töö- ja õpioskuste poolelt pakub Eesti haridussüsteem koolilastele tugevat akadeemilist põhja, ent eluliste kogemuste pagas koguneb tihti klassiruumist väljaspool. Hiljem ei pruugi koolis eeskujulikud õppijad osata oma tugevusi tööturul esitleda. “Noor ei pruugi tabada ära, et ta korjaks kokku kõik oma oskused, teadmised ja olulised asjad, mis ta on teinud. Ta arvab, et ah, mis see on, et ma lapsena õunu tänava ääres müüsin. Samas miks mitte?” arutles Dagmar Kutsar

Oma töös näeb Vahi, et Eesti noorte huvi esimest töökogemust omandada on suur. Töötukassa suvine värbamiskampaania tõi ilmsiks alaealiste massilise soovi tööellu astuda. “Meile kandideeris kolme päevaga 650 alaealist suveks tööle ja ligi 50 sai. See näitab, et nad tahavad ja pingutavad,” meenutas Vahi.

Suur tung näitab noorte valmisolekut, kuid nende vastuvõtt jääb sageli jahedaks. Tööandjad pelgavad kogemusteta noorukeid palgata. Kutsari hinnangul on selline olukord murettekitav. “Noortel on tohutu tahtlus tööd teha ja samas ühiskond ei tule sellele esimese katsetuse puhul üldse vastu. Sellist asja ei tohi olla,” arutles ta.

Kuidas aga mõjutab noorte tööellu sisenemist tehisharu kiire areng? Vahi sõnul tehnoloogia iseenesest koondamisi ei põhjusta. “Tehisaru ei võta kelleltki otseselt tööd ära. Ta lihtsustab nende tööd, kes oskavad seda kasutada. Samas ta raskendab nende jala ukse vahele saamist, kes veel ei oska,” sõnas arendusjuht.