Esimene faas on proovimine ehk uimasteid proovitakse tavaliselt juhuslikult ja sageli ilma pikema planeerimiseta. Üks levinumaid põhjuseid on sõprade mõju või soov katsetada. Mõni inimene proovib uimasteid vaid korra või paar ning otsustab seejärel lõpetada. Teistel võib sellest välja kujuneda regulaarne tarvitamine. Suurim risk narkootikume tarvitades on teadmatus aine koostise, kanguse ja mõju kohta. Isegi üks tarvitamiskord võib kaasa tuua ootamatud tagajärjed.

Teiseks faasiks on regulaarne tarvitamine, mil uimasteid hakatakse tarvitama korduvalt, näiteks nädalavahetustel. Kõigil regulaarsetel tarvitajatel ei teki sõltuvust ning mõned suudavad tarvitamist kontrollida. Regulaarne tarvitamine ajendab siiski riskikäitumist, näiteks uimastite mõju all autojuhtimine, agressiivsushood, ärevus ja depressioon. Juhul kui tarvitamisest ei loobuta, võib see areneda kuritarvitamiseks ja sõltuvuseks.

Kolmas faas on kuritarvitamine, mis juhtub, kui uimastite tarvitamist jätkatakse hoolimata sellest, et tekivad probleemid. Inimene võib küll mõista, et tarvitamine kahjustab ta elu, kuid ta ei kujuta elu ilma uimastiteta enam ette.

Selles faasis muutub tarvitamine sagedasemaks ning inimene võib eemalduda uimasteid mittetarvitavatest lähedastest. Samuti tekib tolerantsus ehk vajadus suuremate koguste järele, et sama mõju saavutada. Võivad tekkida ka sõltuvuse märgid nagu tugev soov uuesti tarvitada, ärritatus, väsimus ja depressioon uimasti puudumisel. Kuritarvitamine võib viia omakorda sõltuvuseni.

Neljandaks faasiks on juba sõltuvus, mille ajal ei suuda inimene enam uimastite tarvitamist lõpetada isegi siis, kui tekivad tõsised probleemid tervise, suhete, raha või tööga. Sõltuvus mõjutab inimese igapäevaelu ja selle küüsis inimesed vajavad sageli professionaalset abi. Selle peamised tunnused on tugev ja kontrollimatu tung uimasteid tarvitada ning võõrutusnähud uimastite mittetarvitamisel.