Olen viimasel ajal järjest rohkem mõelnud sellele, millist Eestit me tegelikult tahame. Kas sellist, kus inimene vastutab võimalikult palju iseenda ja oma pere käekäigu eest, või sellist, kus riik võtab aina rohkem enda korraldada, kogub selleks rohkem makse ja jagab kogutud raha ümber?
Eestlastel on selle teemaga oma ajalooline kogemus. Meie vanemad ja vanavanemad mäletavad aega, mil inimese enda loodud jõukusesse ja eraomandisse suhtuti umbusuga. Nõukogude süsteemis viidi see äärmuseni, vara võõrandati ja eraettevõtlus suruti maha ning inimese majanduslik vabadus oli tugevalt piiratud. Loomulikult ei saa tänapäeva demokraatlikku Eestit Nõukogude korraga võrdsustada. Me elame vabas riigis, meil on eraomand, ettevõtlusvabadus ja demokraatlikult valitud parlament. Ajalugu võiks meid siiski panna mõtlema ühe põhimõttelise küsimuse üle: suurema sissetulekuga inimene võib ja ehk peabki ühiskonda rohkem panustama, kuid kus läheb piir, et suurem edu ja ettevõtlikkus ei muutuks millekski, mida maksupoliitikaga karistatakse?
Ühiskond vajab solidaarsust. Selles pole küsimustki. Riik peab aitama inimest, kes päriselt abi vajab, last, eakat, puudega inimest, raskustesse sattunud perekonda või inimest, kes on ajutiselt kaotanud võimaluse ise toime tulla. Aga abi ja sõltuvus riigist ei ole üks ja sama asi. Hea sotsiaalpoliitika peaks aitama inimesel võimaluse korral uuesti iseseisvalt toime tulla. Töö peab tasuma ära. Õppimine peab tasuma ära. Ettevõtlus peab tasuma ära. Riskide võtmine ja millegi loomine peab tasuma ära.
Kui jõuame olukorda, kus riigi esimene vastus igale probleemile on uus maks või järgmine ümberjagamine, tasub küsida, kas oleme õigel teel. Samas on valdkondi, kuhu riik peab minu arvates teadlikult panustama. Üks esimesi neist peab olema Eesti perepoliitika. Meil sünnib liiga vähe lapsi. See ei ole enam lihtsalt ühe või teise valitsuse probleem, vaid Eesti tuleviku küsimus. Kui lapsi ei sünni, jääb mõne aja pärast vähemaks nii töötajaid, maksumaksjaid kui ka neid, kes suudavad meie riiki, keelt ja kultuuri edasi kanda.
Me peame uuesti küsima, mida vajab noor inimene selleks, et ta julgeks Eestis pere luua. Ainult ühekordsest toetusest ei piisa. Perepoliitika peab olema pikaajaline ja usaldusväärne ning looma keskkonna, kus noored tahavad ja julgevad lapsi saada. Noor pere peab teadma, et reegleid ei muudeta iga paari aasta järel ning pere loomine ei tähenda automaatselt suurt majanduslikku ebakindlust. Samas ei peaks riigi ülesanne olema inimese eest kogu elu kinni maksta, vaid aidata tal stardijoonele jõuda, et ta saaks sealt edasi ise hakkama. Perepoliitika ei saa seetõttu piirduda ainult raha ja toetustega. Vaja on kindlustunnet ja teadmist, et Eestis on hea oma perele tulevikku ehitada. Kui me ei loo Eestis keskkonda, kus noored tahavad ja julgevad lapsi saada, siis ei lahenda seda probleemi ükski maksutõus ega uus toetusprogramm.
Sama tähelepanelikult peaksime vaatama Euroopas toimuvat rändepoliitikat. Sisseränne ei ole iseenesest halb. Eesti vajab samuti teatud valdkondades välismaalt tulevaid spetsialiste ja töötajaid ning meie ühiskonda on tulnud palju inimesi, kes töötavad, õpivad eesti keelt, kasvatavad siin lapsi ja panustavad Eesti arengusse.
Küsimus on mahus, tingimustes ja riigi võimekuses. Mitme Euroopa riigi kogemus näitab, et suure sisserändega võivad kaasneda väga praktilised probleemid: surve eluasemetele, haridusele ja sotsiaalsüsteemile, raskused lõimumisega ning pinged ühiskonnas. Nende küsimuste esitamine ei ole kellegi vihkamine. Inimest ei saa hinnata tema rahvuse ega päritolu järgi. Kuid riigil peab olema õigus otsustada, kui palju, keda ja millistel tingimustel vastu võetakse ning kui paljude inimeste edukaks lõimimiseks ühiskonnal tegelikult võimekust on. Eesti puhul on see eriti tähtis. Meid on vähe. Meil on oma keel ja kultuur ning nende säilimine ei ole iseenesestmõistetav. Me ei saa kopeerida suurte Euroopa riikide rändepoliitikat ja eeldada, et selle mõju väikesele Eestile on samasugune. Me peame julgema öelda, et Eesti rändepoliitika peab lähtuma kõigepealt Eesti vajadustest. Kui inimene valib Eesti oma koduks, peaks olema loomulik ootus, et ta austab meie seadusi ja ühiskonna põhiväärtusi, õpib eesti keelt ning soovib siin töötada ja ühiskonda panustada. See ei ole vaenulikkus. See on väikese riigi enesehoid. Mind teebki murelikuks poliitiline mõtteviis, kus korraga soovitakse järjest suuremat riigi rolli, rohkem ümberjagamist ja samal ajal avatumat rändepoliitikat. Kõik need valikud võivad eraldi vaadates kõlada humaanselt ja heatahtlikult, kuid lõpuks peab keegi nende eest maksma. Riigi raha ei teki iseenesest. Iga euro, mida riik jagab, tuleb enne kelleltki maksudena koguda. Ning mida suuremaks muutuvad riigi kohustused, seda suuremaks muutub surve maksumaksjale. Minu arvates oleme jõudnud punkti, kus ei peaks enam esimese lahendusena otsima võimalust, millist maksu tõsta või milline uus maks kehtestada. Peaksime vaatama kiiresti teises suunas, milliseid makse on meil võimalik alandada ja milliseid riigi kulusid vähendada nii, et meie jõud sellest üle käib.
Madalam maksukoormus ei tähenda, et riik peab loobuma abivajajate aitamisest või perepoliitikast. Vastupidi, see tähendab valikute tegemist. Raha tuleb suunata sinna, kus sellest sõltub Eesti tulevik. Kõike, mida oleks tore teha, ei pea maksumaksja raha eest tegema. Kõiki programme, toetusi, asutusi ja kulusid ei pea säilitama lihtsalt sellepärast, et need on aastaid olemas olnud. Riik peab suutma eristada hädavajalikku sellest, millest saame loobuda.
Minu jaoks on laste sünd, noorte perede toetamine ja neile oma kodu loomise võimaldamine just need prioriteedid, mille eest tuleb seista. Ainult nii saame riigi ja rahvana edasi minna. Seetõttu tahaksin poliitikas rohkem kuulda, mida riik teeb selleks, et noored julgeksid pere luua, lapsi saada ja oma tulevikku Eestiga siduda. Euroopa kogemusest tuleb õppida, nii õnnestumistest kui vigadest. Me oleme liiga väike riik, et teha suuri ühiskondlikke eksperimente ise ja alles paarikümne aasta pärast küsida, miks nii halvasti läks ning kuidas me sellisesse seisu jõudsime.
Mina tahan Eestit, kus riik aitab siis, kui abi on päriselt vaja, kuid jätab inimesele ka vastutuse oma elu eest. Eestit, kus ettevõtlikkus ei ole probleem ja edu eest ei pea vabandama. Eestit, kus maksumaksja raha loetakse sama hoolikalt nagu inimene loeb oma pere raha. Ja Eestit, kus sisserännet juhitakse meie enda vajaduste, võimaluste ning keele ja kultuuri säilimise järgi. Me ei pea looma ühiskonda, kus kõigil oleks võrdselt vähe.
Peame looma ühiskonna nii, et Eestis läheks hästi võimalikult paljudel ja et siin sünniks taas rohkem lapsi, kellele see Eesti ühel päeval edasi anda.
Arvo Suurmaa, Rakvere linnavolikogu liige (EKRE)
Related Posts
