Te tulete just äsja Ukrainast ja praegu meediasse on jõudnud ärevad uudised sellest, et rongid, mis Poola poole liikusid, jäid rünnaku alla. Kuidas teie kodutee läks?
Tõepoolest. Tiit ja Taavi tulid üks rong varem luurele. Mina olin järgmises rongis, mis oli selle Jalta Euroopa strateegia nn Jalta ekspress. Ma ei tea, kas see oli algne plaan, sest juba enne sõitma hakkamist räägiti, et on oodata rünnakuid raudteedele, just sellel ööl ja lääne pool. Info oli olemas, aga meie rong kasutas teist teed. Me küll jäime ka seisma. Nüüd ma vaatasin selle uudise kellaaega ja tundub, et jäime ka meie sellesama ülelennu peale seisma. Saime väljaminemist harjutada. Aga midagi nii hirmsat nagu selle rongiga, mis Taavi ja Tiidu rongi ees Varssavi poole liikus ja mille vedur pihta sai – meiega ei juhtunud.
Tiit ja Taavi on teie meeskonna liikmed, Tiit Riisalu ja Taavi Linnamäe.
Täna nad küll ei ole minu meeskonna liikmed, aga Eesti riik neid nii tunneb, jah. Nad käisid eelkõige ette valmistamas seda Ukraina rahastuskonverentsi jaanuaris.
Teie käisite aga rahvusvahelisel julgeolekukonverentsil YES Kiievis. Mis meeleoluga te sealt tagasi tulite, mis mõtetega?
Nüüd oli jälle selline aasta, kus kõik lääne inimesed olid näpud püsti, et näed, vaata, te ei kaotagi ja kõik läheb väga hästi, Euroopa toetab ja Ameerika abi ei olegi vaja ja. Ja siis ukrainlased rääkisid, et kuulge, me nagu 10 küünega ripume servakese peal ja meil oleks tegelikult väga palju rohkem abi vaja. Nad on ikkagi üsna meeleheitel sellest, et surra ei lasta, aga elada ka mitte. Nad ikkagi tunnevad, et võiks rohkem.
Veteranide paneelid on kõik endiselt mõistetavatel põhjustel täis mõistmatust. Üks veteran küsis saalis, et kui palju siin on inimesi, kes arvavad, et kui me oleksime saanud tänasel tasemel abi juba siis, kui Krimm okupeeriti, kas seda jama üldse täna oleks. Nad on üsna kurvad selle kõige peale.
Mõned sõnumid ka päriselt vihastasid. Mind vihastas näiteks see, kui senaatorite paneelis küsiti, et kas keegi võiks Trumpile öelda, et võiks Starlinki Venemaa territooriumil kasutada, et siis me saaksime palju paremini Venemaad pommitada. Selle peale öeldi, et Ameerikas ei ole kombeks äritegevusse sekkuda. Kõik saavad väga hästi aru, et kui Trump ütleks Elon Muskile, et nii oleks vaja, siis see nii ka läheks. Mis puudutab äritegevusse mittesekkumist, siis isegi brittide AI turvalisuse instituudile ei antud viimast mudelit, sest Ameerika valitsus ei lubanud. Nii et see oli nii rumal jutt, et rahvas sai ikka päris kurjaks.
Eelmise nädala lõpus ja selle nädala alguses käisid USA presidendi eriesindajad Steve Witkoff ja Jared Kushner nii Moskvas kui ka Kiievis. Mis sellest kasu on, nii palju kui me sellest praegu teame, peale selle, et Kiievi inimesed said korra rahulikult magada?
Seda ei tea praegu ma arvan ka ukrainlased ise. Ilmselgelt pöördutakse mingil määral tagasi Davosi konverentsi aegse pakkumise juurde, mille kohta ukrainlased toona ütlesid, et seal on olulised garantiid, millega nad võiksid rahul olla. Aga nii siis kui ka praegu on vastamata küsimus, et mis jõuga need venelased sinna läbirääkimiste laua taha peaksid tulema. Seda jõudu ei ole näidatud siis ja ei paistnud ka praegu kuskilt. Kushneri sõnum oli selgelt see, et pooled peavad kokku leppima. See sõnastus näitab, et nad mõtlevad ikkagi kahest omavahel tülis olevast poolest, kes mingil irratsionaalsel viisil ei saa aru, et parem oleks koos äri teha. See oli tema sõnumi mõte.
Ja lisaks ta ütles ka seda, et kui ukrainlased annaksid ära Donbassi, oleks kõik hästi. Aga mida Venemaa võiks ära anda, sellest ei kuule me midagi.
Just, et Venemaa annaks ära ülejäänud Ukraina, mida ta veel ei ole vallutanud, eks ole. See oli väga halb. See kõik oli väga halb. Kuid positiivse poole pealt – eurooplased saavad aru, et see sõda on meie kulul, aga ka meie huvides, et sellega ei läheks halvasti.
Kui tõsiselt ukrainlased nüüd ikkagi võtavad neid rahukõnelusi? Oktoobriks plaanitakse mingit jätkukohtumist, jälle kolmepoolselt.
No kui kolmepoolne see olla saab… Zelenski küll pakkus välja, et võiks teha G20 ääres kohtumise, aga Moskva ütles kohe, et tulgu siia paluma. Loomulikult ukrainlased ei ütle ameeriklastele, et me ei ürita. Ja loomulikult eks nad tahaksid seda rahu, sest see, mis toimub, on kole. Need rünnakud tsiviilinfrastruktuurile… Olen ise ka kogu sõja aja seal Ukrainas käinud ja kiievlased ütlesid, et see aeg oli veel rahulik, kui me seal olime.
Asjad on nende jaoks selgelt hullemaks läinud. Praegu ei ole neil head relva uute droonitüüpide vastu. Nad on sellega veidi hädas. Õhutõrjet ei ole, mida nad palju küsivad. Relvatöösturid olid ka kohal ja nad ütlesid, et kogu maailmas ei ole praegu nii palju õhutõrjet, kui teil siin tarvis oleks. Selles mõttes on seis ukrainlaste jaoks väga nutune ja muidugi nad tahaksid rahu. Aga ameeriklased ei ole näidanud, mis kaardid neil on, et venelasi laua taha tuua.
Ühes kõnelustevoorus olid juures ka eurooplased – Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa. Mis suhte peaksid eurooplased üldse võtma kogu selle kõnelusteteema suhtes?
Tõepoolest olid kohal Saksa kantsleri ja Prantsusmaa presidendi kõrged nõunikud, ka Itaaliast ja Suurbritanniast. Ma küsisin, et kas oleks mõeldav, et meie osalemisel oleks ka mingisugune mandaadiga tegevus? Et Euroopa Liit võiks näiteks välisasjade nõukogu tasemel otsustada, kuidas eurooplased neid läbirääkimisi peavad, kes meid seal esindab ja mis on mandaat.
Vastasel juhul juhtub see, et tehakse otsuseid ja pärast on vaja võtta Ukraina Euroopa Liitu, maksta Ukraina taastamise eest ja võib-olla toetada ka nende armeed edaspidi. Ukrainlaste pakkumine jaanuaris oligi, et meie jätame 800 000 meest relvile ja teie maksate selle kõik kinni. See on Euroopa, kes seda kandma peab, aga kulusid kanname me ju 27 riigiga. Meie rahvale, kes me ei ole E3 riikidest ja keda on enamus, oleks oluline näidata, et see protsess on korralikult mandateeritud.
Kas seda parandaks see, kui näiteks seal oleks esindatud ka Poola või Põhjamaad?
Ei. Ma arvan, et sellisel juhul oleks alati järgmine suurem riik, kes välja jääb, jälle solvunud. Kõige mõistlikum oleks ikkagi see, et Euroopa Liit annab korraliku mandaadi. Esindajad võivad olla ka Saksamaalt ja Prantsusmaalt, ma arvan, see ei ole kellegi jaoks probleem, aga seal peab olema korralik mandaat.
Teie juhitud paneel konverentsil puudutas korruptsiooni. Kui hästi Ukrainas praegu läheb korruptsioonivastase võitlusega? Näeme, kuidas väga nimekaid inimesi otsitakse läbi ja võetakse vahele. Mis märk see on?
Meil olid laua ümber tõesti justiitsminister, NABU (Ukraina riiklik korruptsioonitõrjebüroo) juht, asepeaprokurör ning Taras Katška, endine asepeaminister ja praegune pealäbirääkija (nii nagu meil oli omal ajal Henrik Hololei).
Talle ja mõnedele parlamendiliikmetele väga ei meeldinud, kui toodi välja puudusi. Nad ütlevad, et see, mida me teeme, teeme hästi, aga me jõuame tegeleda ainult väga suurte skeemidega, mitte pisikese pistisevõtmisega. Nad peavad tegema valikuid, sest neil pole ressursse. Oli näha, et läbirääkijatele selline kriitika tegelikult ei meeldi ja paneelis vastuvaidlemist ohjata oli isegi mõnevõrra keeruline. Valdavalt olid seal eurooplased. Minu eesmärk oli aga lasta kõigil asjaosalistel rääkida ja ümber laua olijatel ise otsustada, mis nurga alt keegi seda “elevanti toas” näeb. Seda, et elevant on endiselt olemas, ei eita keegi.
Samas peame ka aru saama, et korruptsioon on igal pool. See tuleb lihtsalt teha võimalikult ebamugavaks ja kõrge riskiga tegevuseks. Kui vahelejäämise risk on kõrge ja karistused karmid, siis on seda vähem kui siis, kui risk on madal. Sinnapoole nad selgelt püüavad.
Samas juhtus neil parlamendis nn tööõnnetus, mis eurooplaste usaldust kõvastu õõnestas, kui taheti hoopis vähendada NABU õigusi. Selge on see, et nad kuulevad väga palju head nõu, aga inimeste arvates ei suuda nad seda piisava kiirusega ellu viia.
Related Posts
