„Puuduta mind“ saates külas olnud elulõpu toetaja ehk surmadoula Jane Kaju sõnul võib just siin tekkida üks elu lõpu kõige valusamaid vastuolusid. Lähedane tahab anda lootust ja teeb seda armastusest, aga surev inimene võib vajada hoopis midagi muud – et teda kuulataks.

Meil on raske istuda armastatud inimese kõrval ja tunnistada, et seekord ei pruugi olla enam midagi „ära parandada“. Nii hakkamegi rääkima järgmisest suvest, uuest ravist, tervenemisest ja sellest, mida kõike me veel koos teeme.

Aga kelle jaoks me seda tegelikult teeme? Kas surija jaoks – või sellepärast, et meie ise ei ole valmis temast loobuma? Saates jõuab jutt selleni, kas kõige suurem armastuse väljendus ei võiks mõnikord olla mitte inimese iga hinna eest enda juures hoidmine, vaid talle loa andmine minna. Ja kas lause „sa pead võitlema“ võib mõnel hetkel muutuda hoopis koormaks inimesele, kes on juba väga väsinud?

Jane, kas see on okei, kui me korrutame surijale: „Sa pead edasi võitlema! Sa saad terveks, ära anna alla!“? Või on see isekas meist, kui seda teeme?

Oleneb muidugi, millisest staadiumist me räägime. Aga kes on seda teinud, ei peaks nüüd ennast halvasti tundma. Me kõik teeme sellel hetkel parima oma teadmiste põhjal. Kui te ei ole teadnud, et pigem mitte seda teha, siis nii lihtsalt oligi sellel hetkel. Te tegite seda heast südamest. See ei tulnud sellest, et tahate teda meelega kinni hoida.

Lähedased tahavadki anda lootust. Nad tahavad, et surijal oleks hea. Aga mina ütlen: kuulake, mida surija tahab rääkida. Isegi kui teie esimene reaktsioon on: „Mis sa nüüd suremisest räägid, sul on veel väga hea!“ – kuulake. See on parim, mida te teha saate, sest nemad tahavadki ära rääkida. Ükskõik mis teemal. Eakad tahavad tihti rääkida oma mälestustest, lapsepõlvest. Las ta räägib. Sageli ongi vaja lihtsalt kuulajat kõrvale. Ei peagi midagi ütlema.

Leinamise puhul on sama. Ei ole vaja leinajale öelda, et elu läheb edasi. Kuulake, olge lihtsalt füüsiliselt olemas. See on parim, mida teha saate. Meil on sees tohutu soov midagi teha. Eestlastena peame ikka midagi tegema. Me ei oska lihtsalt maha istuda, puhata ja olla. Aga sel hetkel võib just see olla parim, mida teha saate.

Tuleks mõista, kui inimene on raskest haigusest kurnatud ja tahaks maise eluga hüvasti jätta.