Inimese elutegevust saadab pidev heliline taust, mida nimetatakse keskkonnamüraks ning mille alla loetakse eelkõige lennuliiklusest, tööstusest ning auto- ja raudteedelt pärinevat helireostust. Kuigi keskkonnamüra ei ole tavaliselt sedavõrd vali, et põhjustada otseselt kuulmiskahjustusi, osutab järjest rohkem epidemioloogilisi uuringuid, et see seostub erinevate krooniliste haiguste kujunemisega. 

Miks üldse reageerib aga inimese keha keskkonnamürale stressiga? Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiuspetsialisti Triin Veberi sõnul on tegemist evolutsioonilise põhjusega, sest inimene on pidanud alati enda ümbruskonda tähelepanelikult jälgima. 

“Näiteks kui inimene magab, aga kuuleb järsku mingit heli, siis on organism valmis kohe üles kargama ja põgenema. See stressireaktsioon tähendabki seda, et stressihormoonid vabanevad verre, vererõhk tõuseb ja ainevahetus muutub selliseks, et inimene saaks võimalikult kergesti põgeneda,” selgitas Veber. Teadlase hinnangul ei ole lühiajaline stressireaktsioon iseenesest halb, kuid probleem tekib siis, kui stressisüsteem aktiveerub liiga sageli või ei lülitu piisavalt välja.

Tänapäeval ei kohku me enam põõsas praksuva oksa ja võimaliku kiskja rünnaku peale, vaid reageerime öösel akna alt mööda sõitvale mootorrattale. Keha stressireaktsioonid on aga sarnased. Kuigi inimene ei pruugi mööduva sõiduki peale üles ärgata, näitavad analüüsid, et selline protsess käivitub ka une ajal. Kui mikroärrituste jada kordub ööst öösse ja aastast aastasse, väheneb une sügavus ning taastav toime, mis võib aja jooksul viia südame-veresoonkonna haiguste ja metaboolsete häireteni.

Mürarikkad Tallinn ja Tartu

Tervist kahjustavaks keskkonnamüra tasemeks peetakse uuringute kohaselt aasta keskmist mürataset alates umbes 50–55 detsibellist, mis on tegelikult vaid tavalise kõne valjusus. “Me puutume tihtipeale kokku palju suurema müraga. Näiteks kontserditel võib heli olla 90–100 detsibelli. Aasta keskmine näitaja võtab kokku kõik selle, et öösel sõidavad autod aeg-ajalt akna alt mööda ja ka päeval on tipptundidel müratase suurem,” lisas teadlane.

Enda doktoritöös analüüsis Triin Veber Tallinna ja Tartu mürakaarte, mis näitavad hoonete ja maastiku mudelite põhjal elanike keskmist mürakoormust. Selgus, et 2015. aasta andmete alusel viibis üle 55-detsibellises müratsoonis lausa 61,4 protsenti Tallinna ja 60 protsenti Tartu elanikest.

Kui aga võtta arvesse rangem tervisemõjude künnis alates 50 detsibellist, kerkib see osakaal Tallinnas koguni 83,9 protsendini ja Tartus 70,1 protsendini. Kusjuures suurimaks müratekitajaks oli mõlemas linnas just autoliiklus, samal ajal kui raudtee- ja lennuliikluse panus jääb oluliselt väiksemaks.

Mürast tulenevat tervisekadu väljendati töös kokkuvõtlikult tervisekaoga eluaastates (inglise keeles disability-adjusted life years ehk DALY). Aastaseks müraga seotud tervisekaoks hinnati seega Tartus ja Tallinnas kokku 2177 DALY-t. 

Seos kehakaaluga

Doktoritöö üheks tähelepanuväärsemaks avastuseks oli öösel magamistuppa kostuva müra ja kehakaalu näitajate vaheline seos. Rahvusvahelise RHINE-kohortuuringu andmete analüüs näitas, et magamistuppa kostuv liiklusmüra ja akna paiknemine tiheda liiklusega tänava suunas seostusid suurema kehamassiindeksi ning laiema vööümbermõõduga.

Üllatuslikult ilmnes selline seos vaid naiste puhul. “Meie teine uuring, kus me tegime küsitluse, näitas, et naised panevad müra rohkem tähele ja on rohkem müra pärast mures,” sõnas Veber. Tugevam häiritus tekitab aga kõrgemat stressitaset, mis häirib omakorda und ning mõjub seeläbi ka ainevahetust.

Seos ilmnes ka müra ja läbipõlemise vahel. Veber nentis, et läbipõlenud inimesed tunnetavad keskkonnamüra oluliselt tugevamalt. See kujutab endast omamoodi nõiaringi, kus ühest küljest tekitab pidev keskkonnamüra unetust ning toimib täiendava stressiallikana, soodustades aja jooksul läbipõlemise ja ärevuse teket. Teisest küljest on läbipõlemise või depressiooniga inimesed keskkonnastressorite suhtes tundlikumad, panevad helisid rohkem tähele ning häiruvad neist kergemini.

Teadlase sõnul ei ole varasemalt läbipõlemise ja müra seost eriti uuritud. “Võib-olla peaks müra ja vaimset tervist käsitlema rohkem koos ning mõtlema selle peale, et ainult müra vähendamisest ei piisa,” selgitas Veber olukorda, kus tundlikumad elanikerühmad vajavad keskkonnamürast tuleneva stressi leevendamiseks mitmetahulisemat abi.

Lahendused müra vastu

Mida aga müra vastu ette võtta? Kuna peamine keskkonnamüra allikas on ikkagi autoliiklus, tuleks mürataseme langetamiseks teha selgeid poliitilisi valikuid ja korraldada ümber linnaruumi. “Kui me tahame puhast keskkonda, rohelisust, müra- ja õhusaastuse puudumist, tähendab see ikkagi seda, et autoga peab olema ebamugav liikuda, sest muidu inimene autost välja ei tule,” nentis Veber. Ta tõi eeskujuks Kopenhaageni, kus paljud elanikud valivad jalgratta just seetõttu, et autoga parkimine on tehtud ebamugavaks.

Iga linlane saab aga oma tervise ja une kvaliteedi kaitsmiseks astuda ka ise praktilisi samme. Teadlane soovitas võimalusel valida elamiseks kõrgemad korrused ning paigutada magamistuba maja vaiksemale, sisehoovipoolsele küljele. Samuti on suureks abiks hoonete renoveerimine: tugevam soojustus ja helikindlad aknad koos sundventilatsiooniga, mis võimaldavad hoida öösiti aknaid suletuna, langetavad ka tuppa kostuva müra taset.

Triin Veber kaitses doktoritöö “Health effects of environmental noise and related health burden” (“Keskkonnamüra mõju tervisele ja sellest tulenev tervisekadu”) 27. augustil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid professor Hans Orru Tartu Ülikoolist ja teadur Andrei Pyko Karolinska Instituudist Rootsis. Oponeeris kaasprofessor Angel Dzhambov, Plovdivi Meditsiiniülikoolist Bulgaarias.

Novaatori müramõõtmised

Kuula täismahus Triin Veberi intervjuud ja toimetuse läbi viidud müramõõtmise kokkuvõtet uues teadussaates “Atlas”, mis on Vikerraadio eetris pühapäeva õhtuti kell 17.05.