Üks asi, mis kaugemalt reisilt koju jõudes alati eriline tundub, on meie õhk. Lennujaamast välja astudes on komme esimese asjana sügavalt sisse hingata, Eesti õhk on isegi kesklinna vahetus läheduses enamasti värske ja puhas.

Harjumus võib tekitada tunde, et puhas õhk ongi meil lihtsalt niisama olemas. Tegelikult ei ole see sugugi iseenesestmõistetav, Eesti hea õhukvaliteedi taga on aastakümnete jooksul tehtud töö, rangemad keskkonnanõuded, puhtamad tehnoloogiad ja kütused ning järjepidev õhukvaliteedi seire. Seda tööd tuleb jätkata.

Õhusaaste on samaaegselt nii globaalne kui ka lokaalne nähtus. See, mida inimene sisse hingab, sõltub sellest, kas ta elab liiklusmagistraali ääres, ahiküttega piirkonnas või tööstuse läheduses, aga ka sellest, kui palju jõuab meieni kaugelt, näiteks metsapõlengute suitsuna.

Õhusaaste riigipiire ei tunne ja seetõttu ei peaks me Eesti õhukvaliteeti vaatlema ainult lokaalsel tasandil, sest üksi pingutades kaugele ei jõua. Tõsiseks ambitsiooniks peaks olema see, kui palju me lähiriikidega koos suudame inimeste kokkupuudet õhusaastega veel vähendada.

Kümne aastaga on olukord paranenud

Meie 2025. aasta välisõhu seire tulemused kinnitavad, et õhukvaliteet on jätkuvalt hea, peenosakeste sisaldused on pikaajaliselt vähenenud ning piirkondlik õhusaaste on Eestis madal.

Euroopa keskkonnaameti linnade võrdluses on Narva, Tallinn ja Tartu kuulunud puhtaima õhuga Euroopa linnade kümne protsendi hulka. Linnades on pilt siiski mitmekesisem. Tallinna kesklinnas tuleb selgemalt esile liikluse mõju, Tartus kohtkütte mõju ning Ida-Virumaal lisanduvad tööstusega seotud saasteained^1;3.

Õhukvaliteedist rääkides tuleb eristada õiguslikke piirväärtusi ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) rangemaid tervisepõhiseid soovitusi. WHO soovitab hoida peenosakeste (PM2,5) aasta keskmise kuni 5 µg/m³ juures, PM10 puhul on soovitus 15 ja NO2 puhul 10 µg/m³.^4;5

Eesti täidab enamasti õiguslikke piirväärtuseid, kuid jõuab mitme näitajaga ka WHO tasemetele üsna lähedale. Näiteks oli Tartus PM2,5 aastakeskmine 2024. aastal 4,83 µg/m³, mis on väga hea tulemus, ent kõrgeim ööpäevakeskmine ulatus ligikaudu 37 µg/m³-ni, WHO ööpäevane soovitus on vaid 15 µg/m³. Tallinna kesklinna liiklusjaamas oli NO2 aastakeskmine 10,62 µg/m³, mis jääb selgelt alla õigusliku piirväärtuse, kuid on samas napilt üle WHO soovitatud tasemele^2;4.

See näitab, et pelgalt aasta keskmisest ei piisa, väga hea keskmise õhukvaliteediga linnas võib ikkagi esineda päevi või tunde, mil inimeste kokkupuude saastega märgatavalt suureneb. Meie tegelik väljakutse on pigem see, kuidas vähendada nii kohalikke kui ka piiriüleseid lühiajalisi õhusaaste tõuse ning inimeste kokkupuudet sellega.

Kohalikud probleemid on ajas muutunud

Suured tööstusallikad ei ole kuhugi kadunud, kuid nende osakaal kogusaastes on saastekontrolli ja tehnoloogia arengu tõttu vähenenud. Järjest olulisemaks muutuvad allikad, mis asuvad inimesele väga lähedal.

Üks neist on kohtküte. Kuiv ja puhas puit korralikult töötavas küttekoldes põleb oluliselt puhtamalt kui märg puit, ja eriti halb mõte on koos puiduga põletada ka jäätmeid, mis suurendab nii osakeste kui ka toksiliste ühendite heidet.

Üks lihtsamaid asju, mida igaüks oma naabruskonna õhu heaks teha saab, on kütta kuiva ja puhta puiduga, hoida küttekolle korras ja mitte põletada prügi. See, mis toimub minu ahjus, ei jää minu koju, kuna korstnast väljuv suits muutub sekunditega meie kõigi välisõhuks^7;8.

Teine suur mõjutaja on liiklus ja mitte ainult heitgaasid. Rehvide, teekatte ja piduritega tekkiv ning tänavale kogunev tolm ei ole vähenenud samas tempos kui heitgaaside mõju. Elektriauto kaotab väljalasketoru heitgaasid, kuid mitte rehvide ja teekatte kulumist ega teetolmu. Seetõttu on õhu jaoks kõige parem autokilomeeter ikka see, mis jääb sõitmata, kõndimine, jalgratas ja ühistransport mõjutavad otseselt ka seda õhku, mida me linnatänaval hingame^6;7.

Mida see tervise jaoks tähendab

Õhusaaste mõju ei piirdu kopsudega. Pikaajaline kokkupuude peenosakeste ja teiste saasteainetega on seotud südame-veresoonkonnahaiguste, insuldi, krooniliste hingamisteede haiguste ja enneaegse suremusega, eriti tundlikud on lapsed, eakad ning südame- ja hingamisteede haigustega inimesed⁴.

Eestis seostati 2020. aastal õhusaastega hinnanguliselt 1179 enneaegset surma ja 14 179 kaotatud eluaastat. Samas on trend selge ja positiivne: võrreldes 2010. aastaga vähenes õhusaaste tõttu kaotatud eluaastate arv 2020. aastaks 29 protsenti⁶.

Õhu puhtamaks muutumine väljendub päriselt inimeste tervises ja elukvaliteedis. Reaalajas õhukvaliteedi andmeid saab igaüks vaadata veebilehelt õhuseire.ee.

Eesti õhukvaliteet on Euroopa võrdluses hea ja paranemas, kuid sellest ei saa sündida järeldus, nagu oleks töö tehtud. Edaspidi muutuvad olulisemaks just kohalikud probleemid, näiteks kohtküte, liiklus ja teetolm ning ilmastikust sõltuvad saasteepisoodid, samuti kuumalained ja metsapõlengutega kanduv saaste^1;3;9.

Kaugelt reisilt Eestisse naastes on tõesti hea tõmmata kopsud värsket õhku täis. Tahaksin, et seda tunnet saaksid kogeda ka järgmised põlvkonnad ja et me ei peaks seda kunagi hakkama pidama haruldaseks luksuseks, nagu see paraku liiga paljudes kohtades üle maailma veel on.

Loe allikast edasi