Martin Heremi tõstmisega kaitseministri kandidaadiks teeb Kristen Michal tõsise pingutuse, et suureneks surve kogu tema valitsuse maha võtmiseks.

Herem on probleem, tõsine probleem, ma loodan, et seda näevad ja mõistavad nii sotsid, Eesti 200 kui ka aknaalused.

Oma uues rollis paneb ta innukalt peale jälle vana plaadi ehk asub eesti rahvast kohe-kohe tuleva sõjaga hirmutama. Arusaadav, selleks, et kahmata endale erakorralist võimu, peab ju õigustus olema ka erakorraline. Siinjuures on tähelepanuväärne, et ei meie enda luure ega ka teiste lääneriikide luure ei anna mingit alust võtta tema paanikaõhutamist tõsiselt. Aga see ei loe, tal on vaja avalikkus hüsteeriasse ajada, et saaks teha, mida tahab. Teine variant on, et ta on ise hüsteerik, mis on muidugi ka väga võimalik, aga sama halb.

Mida ta siis teha tahab? Ametisse minnes nõuab ta endale:
– õigust teha personaliotsuseid;
– poliitilist mandaati tegutseda üle ministeeriumide ja ametkondade;
– võimalust muuta kiiresti seadusi, reegleid ja protseduure.

Need kõik on väga probleemsed nõudmised mitmel põhjusel.

Alustame sellest, et Herem ise ei oma mitte mingit mandaati mitte millekski. Ta on küll pikalt olnud kapireformar, aga ta ei ole kunagi valimistel kodanikelt ühtegi häält saanud. Kogu tema demokraatlik mandaat ja legitiimsus tuleb Reformierakonnalt ja Michalilt. Need aga ei oma ise enam mitte mingit legitiimsust või mandaati. Michali valitsuse toetus on mõniteist protsenti, tema isiklik toetus ühekohaline number, valitsus on parlamendis enamuse toetuseta. Selline valitsus ja peaminister ei oma mingit õigust anda ühele valimistel mitte osalenud põmmpeale seadustest üle olevaid erivolitusi.

Teiseks, kuigi tänane vähemusvalitsus surus kevadel läbi ulatusliku võimu suurendamise ja võimu koondamise täitevvõimu kätte kriisiolukorra ja riigikaitse seadusega, ei anna see ikkagi kaitseministrile õigust sekkuda teiste ministeeriumite otsustusalasse. Selline mõtteviis saabki tekkida ainult ennast täis võllil, kellel puudub arusaamine demokraatlikust riigikorrast. Selle koha peal tahaks eraldi küsida, et mida sellest erivolituste nõudmisest arvab Alar Karis või Ülle MadiseKes on presidendivalimiste favoriit Ülle Madise? Ta on konkreetne ja sõnavaht ajab teda marru, aga lähedased näevad ka teist külge More, kes on meil põhiseaduse kohaselt riigikaitse kõrgem juht. Heremi nõudmine tähendab ju sisuliselt seda, et ta tõstab end nii peaministrist kui presidendist ülemaks.

Et probleem on just ohtlikus demokraatia ja põhiseadusevastases mõtteviisis, seda kinnitab ettekujutus, et (tulevane) kaitseminister võib ja saab hakata kiirkorras seadusi muutma. Mitte siis, kui meil kehtib parlamentaarne põhiseaduslik riigikord. Seadusi saavad ainuisikuliselt teha suure nokaga mütsi ja peegelpäikeseprillidega el caudillod, Euroopas on ainult mõned üksikud riigid, kus see nii võimalik on. Heremi mõtteviis kuulub Valgevene või Venemaa poliitilisse kultuuri!

Probleem on ka tema nõudmine personali osas. Mul ei ole ühtegi head sõna kosta Kaimo Kuuse kohta, ta sai kinga asja eest. Ka tema vastutas kõige selle eest, mis viis ametist Hanno Pevkuri. Aga see, keda Herem tema asemele tahab tuua, on ju veel tükk maad hullem! Ta on väljendanud soovi tuua juhtimise juurde tagasi Salm ja Palm. Kaks meest, kelle ajal kõik nüüd ventilaatorisse lennanud korruptiivsed skeemid alguse said. Mehed, kes panid käima riikliku rahajõe kodumaise riigikaitsetööstuse üle ujutamiseks ja siis läksid selle rahajõe allavoolu Frankenburge, Milreme ja muid toredaid firmasid tegema.

Need mehed hakkavad juurima välja korruptsiooni ja looma selgust majja varasemate otsuste osas? Nemad hakkavad reegleid ja seadusi kiirkorras muutma? Kui see kõik ei oleks Eesti julgeolekule nii ohtlik ja eesti inimesi nii massiliselt paljaks riisuv, siis ajaks naerma.

Ja nüüd jõuame kõige probleemsema asjani. Miks ta siis tahab erakorralist diktaatorlikku võimuvolitust? Herem on juba teatanud, et Eesti kõigi aegade kõige suurem korruptsiooniskandaal ehk Ukraina mürsuhange on lihtsalt paratamatu riskide võtmine ja parem on võtta riske, kui jätta otsused tegemata.

See jutt ei jäta mingit muud võimalust, kui tõdeda, et ta läheb Kaitseministeeriumisse korruptsiooni kinni mätsima. Tegu ei olnud riskide võtmisega. Tegu oli süsteemse skeemiga, kus ministeerium ja RKIK leidsid riiulifirmad, tegid neile kümnete miljonite eest ettemakseid (ka siis, kui kaup ei olnud eelmise makse eest laekunud!) ja nüüd on asunud hävitama või varjama dokumente, kust saaks näha kes, millal ja millise info põhjal neid otsuseid tegi. Herem on meile selgelt teada andnud, et tema ei pea seda käitumist probleemiks ja kui keegi siin midagi urgitseb, siis Slava!

Kui me selle kõik nüüd tervikuks seome, siis peame minu meelest täie tõsidusega küsima: kas Herem tuuakse kaitseministriks, talle antakse erivolitused ja meid hirmutatakse kohe-kohe puhkeva sõjaga selleks, et valimised ära jätta ja nii hiigelkorruptsioon kinni mätsida? Kas Riigikogu liikmed – sõltumata poliitilisest kuuluvusest – saavad tõesti sellist riski lubada?

Martin HelmeHelme peab end parempoolseks konservatiivseks rahvuslaseks. More, EKRE esimees

Loe allikast edasi