Soomest on tulnud murettekitavaid teateid, et piiritajaid jääb vähemaks. Kas ka Eestis on põhjust muretsemiseks?

Marko Mägi: Jah, kuigi praegu on Eestis «kõrvulukustav piiritajavaikus», on see tingitud nende iga-aastasest rändest lõunamaale. Murettekitav on aga laiem pilt. Soomest tulevad teated langevad kokku üldise trendiga Euroopas, kus õhust putukaid püüdvad linnud on viimase paarikümne aasta jooksul hätta jäänud. Nende arvukus väheneb ja on loogiline, et see mõjutab ka piiritajat. Kuna asume Soomele nii lähedal ja meie linnud võivad isegi vastastikku teineteise toitumisaladel lennata, pole põhjust arvata, et olukord meil kardinaalselt erinev oleks.

Milline on piiritaja arvukuse trend Eestis ja Euroopas laiemalt?

Euroopas on arvukus üldiselt languses, kõige drastilisemad andmed on pärit Suurbritanniast ja Prantsusmaalt. Eesti kohta meil kahjuks täpseid andmeid pole, kuna piiritajaid on väga raske süsteemselt loendada. Hinnanguliselt pesitseb meil umbes 100 000 paari. Võrdluseks – metsvinte on meil ligi 2 miljonit paari. See arv ei tähenda, et piiritaja oleks Eestis kohe välja suremas, kuid see peaks tegema tähelepanelikuks nii looduskaitsjad, põllumajanduse arendajad kui ka linnaplaneerijad.

Mis on selle langustrendi peamised põhjused?

Üks oluline tegur on toidu kättesaadavus. Piiritajate toit – putukad – sõltub ilmast. Jahedatel suvedel on putukaid vähem, mis tähendab lindudele kehvemat toidulauda ja pesitsuse ebaõnnestumist.

Pikaajalisem ja tõsisem probleem on aga pesitsuskohtade kadumine. Piiritaja on linnalind, kes pesitseb hoonete pragudes, tuulekastides ja räästaalustes. Tänapäevane ehitustegevus, kus vanu maju renoveeritakse ja uued ehitatakse maksimaalselt energiatõhusaks, kaotab need praod ja avad. Majad muudetakse liiga soojapidavaks ja siledaks ning piiritajatel pole enam lihtsalt kohta, kuhu oma pesa rajada.

Mida saaks iga inimene piiritajate aitamiseks ära teha?

Kõige lihtsam ja tõhusam lahendus on paigaldada piiritajatele mõeldud pesakaste. See on sama oluline kui kuldnokkadele pesakastide panek kevadel. Mõned olulised nõuanded:

• Asukoht: Pesakast tuleks paigutada kõrgele, minimaalselt 4 meetri kõrgusele, aga mida kõrgemal, seda parem. Sobivad nii eramajade räästaalused kui ka kortermajade seinad või rõdud. Vältida tuleks üleni klaasist hooneid.
• Tüüp: Piiritaja pesakast on sarnane kuldnoka omale, kuid justkui külili keeratud – piklikuma kujuga. Samas pole piiritaja pirtsakas ja võib asustada ka tavalise kuldnoka pesakasti.
• Paigaldus: Piiritajatele meeldib pesitseda kolooniatena, seega võib ühe hoone külge julgelt paigaldada mitu pesakasti üksteise kõrvale.

Uute hoonete ehitamisel saavad arhitektid ja ehitajad kasutada ka spetsiaalseid «piiritajatelliseid» – need on seest õõnsad tellised, mis müüritakse seina sisse ja pakuvad linnule turvalise pesitsuspaiga, ilma et hoone soojapidavus kannataks.

Miks on piiritajast saanud eelkõige linnalind? Kas ta eelistabki hooneid looduslikele paikadele?

Põhjus peitub Euroopa maastike muutumises viimaste sajandite jooksul. Algselt ei olnud piiritaja üldse linnalind. Tema looduslikud pesitsuskohad olid kaljupragudes ja vanade metsade puuõõntes. Tänapäeva Euroopa majandusmetsad on aga nii struktuurilt kui ka vanuselt piiritajale sobimatuks muutunud. Puuduvad piisavalt vanad ja suurte õõnsustega puud ning metsad on liiga tihedad, et kiire lennuga lind nagu piiritaja saaks seal turvaliselt lennata. Ta vajab vaba ruumi. Kuna looduslikud elupaigad kadusid, oli ta sunnitud kohanema ja leidis, et inimeste loodud hooned oma pragude ja räästaalustega on heaks asenduseks kaljudele. Ta ei koli linna vabatahtlikult, vaid seetõttu, et tal pole mujale minna.

Kas me saaksime piiritaja metsa tagasi meelitada, paigaldades sinna pesakaste?

See on kahjuks ebatõenäoline. Piiritaja on linnakeskkonnaga juba nii tugevalt kohanenud, et tema uuesti metsaeluga harjutamine võtaks aega mitu inimpõlvkonda. Lisaks on metsa pesakastide paigaldamine praktikas keeruline – need peaksid asuma väga kõrgel ja lagedama koha servas, et tagada linnule vaba lennuruum. See oleks praegust teadmist arvestades “lask pimedusse” ehk katse, mille õnnestumises ei saa kindel olla.

Tavaliselt peetakse puid ja kõrghaljastust linnaloodusele kasulikuks. Kuidas suhtub sellesse piiritaja?

Siin on tegemist huvitava paradoksiga. Kui enamikule liikidele mõjub kõrghaljastus linnas positiivselt, siis piiritaja on üks eranditest. Kuna ta vajab pesitsuskohtadele vaba ja kiiret ligipääsu, siis majadele liiga lähedal kasvavad suured puud on talle takistuseks. Selliseid pesitsuskohti piiritaja pigem väldib. Võib isegi öelda, et piiritaja vaatest võiks arborist puid hoone seintelt tagasi kärpida, et lennutee oleks vaba.

Kui paigaldan oma maja seinale pesakasti, siis kui kindel võib olla, et piiritaja sinna ka tuleb?

See ei ole alati garanteeritud, eriti kui tegemist on asukohaga, kus piiritajad varem pesitsenud pole. Võib minna mitu aastat, enne kui linnud uue koha avastavad. Siiski on üks tõhus nipp: mängige kevadel, piiritajate saabumise ajal, pesakasti juures kõlarist nende hääli. Piiritajad on väga sotsiaalsed ja pesitsevad meelsasti kolooniatena. Teiste liigikaaslaste hääl on neile märk, et tegemist on turvalise ja sobiva pesitsuskohaga, ning see suurendab oluliselt tõenäosust, et nad koha üles leiavad ja omaks võtavad.

Kas lindude häältega kohale meelitamine on eetiline? Kas me ei narri neid sellega?

Sellele tuleb läheneda tasakaalukalt. Teaduses ja looduskaitses, näiteks uute piiritajatornide asustamisel, on see levinud ja aktsepteeritud meetod. Ka loodushuviline, kes soovib lindu korraks lähemalt näha ja mängib lühidalt tema häält, ei tee sellega suurt kahju. Probleem tekib siis, kui seda teha süstemaatiliselt ja pikalt, eriti pesitsusajal. Pidev häirimine võib lindu liigselt stressata ja panna teda isegi oma pesitsuspaigast loobuma. Seega, piiritajate uude pesakasti meelitamiseks on see hea abivahend, kuid seda tuleks kasutada läbimõeldult ja lindu austades.

Sageli arvatakse, et põllumees tahab oma põllult kõik putukad hävitada. Kas see vastab tõele ja kuidas see piiritajat mõjutab?

Tegelikult on olukord keerulisem. Põllumees ei taha lahti saada kõigist putukatest, vaid eelkõige kahjuritest. Ideaalis sooviks ta näha põllul hoopis kasulikke putukaid, näiteks kiskjalisi jooksiklasi, kes kahjureid söövad. Probleem on aga selles, et enamik kasutatavaid putukamürke on laia toimespektriga – need ei vali ohvreid, vaid tapavad valimatult nii kahjulikud kui ka kasulikud putukad. Kuna piiritaja püüab just neid putukaid, kes põldude kohal lendavad, tähendab mürkide kasutamine talle otsest toidupuudust.

Mida piiritaja täpsemalt sööb? Kas ta on põllumehele abiks?

Absoluutselt. Uuringud on näidanud, et piiritajad, kes toituvad põllumajandusmaastikel, söövad peaaegu eranditult neid putukaid, mida põllumehed peavad kahjuriteks. Näiteks rapsipõldude kohal on nende menüüs sageli hiilamardikad ja teised saaki kahjustavad putukad. Samuti on Euroopas tõestatud, et piiritajad suudavad oliivisaludes edukalt ohjata saagile laastavalt mõjuvaid oliivikärbseid. Seega on piiritaja põllumehele väärtuslik liitlane, mitte vaenlane.

Milles seisneb siis põllumajanduse suurem mõju piiritaja ja teiste putuktoiduliste lindude jaoks?

Probleem on tänapäeva põllumajanduse üheülbalisuses. Hiiglaslikud monokultuursed põllud, mis ulatuvad silmapiirini, on küll põllumehele majanduslikult mugavad, kuid see tuleb looduse mitmekesisuse arvelt. Sellistel maastikel kaob elurikkus, sealhulgas putukate ja taimede mitmekesisus. See omakorda jätab nälga mitte ainult piiritajad, vaid ka meie rahvuslinnu suitsupääsukese, räästapääsukese ja teised õhust toitu püüadvad liigid. Praegune põllumajanduspoliitika surub majandusreeglid loodusseadustele peale, kuid pikemas perspektiivis maksame selle eest kõik lõivu.

Me räägime probleemidest, aga meil pole isegi täpseid andmeid piiritajate arvukuse kohta. Mida saab tavainimene teha, et teadlasi selles aidata?

Igaühe panus on siin ülioluline. Kõige parem viis aidata on oma loodusvaatluste sisestamine andmebaasidesse. Eestis on selleks peamine koht Tartu Ülikooli hallatav andmebaas PlutoF. Iga sisestatud vaatlus, olgu see piiritaja nägemine oma kodukülas või pargis, on väärtuslik infokild. Need andmed jõuavad teadlaste lauale ja aitavad märgata liikide arvukuse trende nii Eestis kui ka globaalselt. Teadlasi on piiratud arv ja nad ei jõua igale poole, aga kui tuhanded inimesed jagavad oma vaatlusi, tekib sellest suur ja hindamatu pilt.

Kas loodusvaatluste tegemisest on kasu ka vaatlejale endale?

Jah, ja see on võib-olla isegi kõige olulisem aspekt. Loodusega kontaktis olemine ja vaatluste tegemine on tõestatult kasulik nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. See on suurepärane viis hoida ennast aktiivsena, vähendada stressi ja tunda rõõmu meid ümbritsevast keskkonnast. See on midagi enamat kui lihtsalt andmete kogumine – see on investeering iseenda heaolusse.

Kokkuvõtteks, mida soovitada inimesele, kes muretseb piiritajate tuleviku pärast?

Ärge lootke, et asjad lähevad iseenesest paremaks. Tegutsege ise! Kõige praktilisem samm on haarata haamer, naelad ja mõned lauajupid ning meisterdada piiritajale pesakast. Paigaldage see oma maja seinale ja andke sellega oma panus nende imeliste lindude tuleviku kindlustamisse. Iga uus pesitsuskoht on neile hindamatu väärtusega.

Kuula: https://kuku.postimees.ee/podcast/ilmaparandaja/311622