Igal ajastul oma sugumürsud ja vändagängsterid. 1992. aastal, kui Eesti alles taastas oma julgeolekuaparaati pärast okupatsiooni, oli oluline osa uutest struktuuridest läbinisti Vene agentidega infiltreeritud. See fakt ei ole vandenõuteooria, vaid tolleaegsete aruannete ja hilisemate paljastuste põhjal kinnitust leidnud reaalsus.
Paljud võtmeisikud tõid endaga kaasa Nõukogude Liidu aegsed sidemed, harjumused ja kohati otsesed kohustused. Herman Simm ja Aleksei Dressen ei olnud juhuslikud üksikud reeturid – nad olid osa mustrist, mis ulatub Eesti riigi taassünni esimestesse aastatesse.
Toomas Hendrik Ilvese välisministri aega jääv strateegilise kauba komisjon, kus nii Simm kui ka Dressen tulevase presidendi geniaalsel juhtimisel riiki reetsid, on värvikas ja samas hirmutav näide. Komisjon otsustas relvi, topeltkasutusega tehnoloogiat ja strateegilist kaupa puudutavate ekspordilubade andmise üle. Kontor menetleb madalat profiili hoides tänapäevani.
Hämmastav kokkusattumus on seegi, et 1980ndatel, kui Toomas Hendrik Ilves töötas Raadio Vaba Euroopas, tegutses samas toimetuses Riho Mesilane, kelle tausta suhtes on meedias tehtud loendamatuid KGB vihjeid. Vähe sellest, Kalle Klandorf väidab raamatus “Jälitaja ja jälitatav”, et president Ilvese pressiesindaja Toomas Sildam töötas nooruses KGB heaks.
Presidendi kantselei toonane enesekaitse – et tegemist oli vaid “tehnilise tööga”, ametlikud kohtumised ja “põhjust kahelda ei olnud” – kõlab tänagi tuttavalt. Just sellist keelt kuuleme iga kord, kui kerkib küsimus kaitsehangete läbipaistvuse või inimeste tausta kohta. Ametkonnad määrasid, minister ei vastutanud. Kuni ühel päeval selgub, et riigireeturid istusid sama laua taga ja ajasid Kremli asja.
See lugu on teadlikult unustatud, see on liiga ebamugav. See on unustatud, sest Eesti poliitiline eliit eelistab rääkida “Euroopa väärtustest” ja “NATO ühtsusest” ning vehkida vene kaardiga iga kord, kui konservatiivid julgevad küsida: kas meie relvade ja Ukrainale suunatud abi juures on ikka kõik korras?
KAPO aastaraamatud ja avalikuks tulnud agentide lood annavad selge pildi: Vene luure huvi Eesti relvade, eriti Ukraina sõjaks minevate süsteemide vastu on aktiivne, massiivne ja pidev.
See huvi ei piirdu enam ainult salajase teabe kogumisega. Milremi tehase põleng ning mitmed sarnased sabotaažijuhtumid Euroopa kaitsetööstuses näitavad paradigmamuudatust. Vaenlane on liikunud edasi diversiooni faasi. Kui varem piirduti nuhkimisega, siis nüüd püütakse füüsiliselt hävitada tootmisvõimekust, tekitada viivitusi ja tõsta hindu.
Värske mürsuskandaal kõlab tuttavalt, jälle räägitakse tuima näoga kadunud miljonitest, erijuhtumist, hankemenetlustest ja “tehnilistest küsimustest”. Jälle kostab tuttav refrään: ametnikud tegid ettepaneku, poliitikud ainult kiitsid heaks. Samas ükski vene nuhk poleks saanud kaitsevõimele suuremat kahju teha kui meie hästimakstud eksperdid ja spetsialistid.
Siin peitubki asja tuum. Lisaks “lollidele varastele”, kes hangetel lihtsalt raha endale krabavad, on väga tõenäoline, et meie kaitse- ja hankestruktuurides tegutsevad ka täna kallutatud jõud – aktiivsed mõjuagendid, reeturid ja nende abilised.
Me ei tea, kas 1990ndate infiltreerijad said kõik tabatud. Me ei tea, kas Simmi ja Dresseni tasemel või kõrgemal on veel inimesi, kes täna istuvad komisjonides või otsustavad kellelt mürske ostetakse. Seda ei saa allakirjutanu ise välja uurida. Selleks on meil Kaitsepolitsei ja nuhkide püüdmiseks aretatud tehisintellekt.
Loodame siiralt, et spiooniküttimine ka seekord õnnestub. Olgu reeturlus motiveeritud rahaga, globalistliku ideoloogiaga või šantaažiga – Eesti riigi kaitsevõime seninägematu pilastamine on fakt. See ei ole ainult mainekahju. See on otsene oht meie sõjalisele valmisolekule ajal, mil Venemaa on taas agressioonilainel.
Konservatiivne kriitika ei ole “vene kaardi mängimine”. See on elementaarne kohusetunne. Riik, kes ei suuda oma strateegilisi komisjone, hankeid ja tehaseid kaitsta sisevaenlase eest, ei suuda pikas perspektiivis kaitsta ka oma iseseisvust.
1992. aasta õppetund, Simmi ja Dresseni juhtumid ning tänane mürsuskandaal koos Milremi tulesüütajatega moodustavad ühe loo: Vene luure ei maga. Ta õpib, kohaneb ja lööb sinna, kus vastupanu on nõrk.
Aeg on lõpetada distantseerumine stiilis “see oli ainult tehniline komisjon”. Aeg on nõuda rangemat taustakontrolli, avalikku aruandlust kaitsehangete kohta ning realistlikku julgeolekukäsitust, mis ei ohverda rahvuslikku huvi Brüsseli või Washingtoni uitmõtetele ja vandenõudele.
Eesti kaitsevõimet ei tohi päevast päeva rüvetada. Putin vaatab ja naerab. Kahjurid tuleb panna vangi olenemata sellest, kas nad on Venemaa või mõne muu välisjõu teenistuses.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 11.09.2026
