Kas vastab tõele, et te tahate uut ohuhinnangut Eestile ja lähtuda tuleb eeldusest, et Venemaa ründab aasta jooksul Eestit?

Ei, see ei ole nii drastiline. Meil on praegu retoorikas selline hoiak või jutt, et Venemaa on oht ja siis tulevad igasugused hinnangud. Mõni räägib, et see võib juhtuda kolme aasta jooksul pärast Ukraina sõda ja mõni, et kuue kuu jooksul. Ja me kõik võtame seda hästi tõsiselt, noogutame kaasa. Järgmisel hetkel teeme oma plaane ja siis me ei arvesta neid ohuhinnanguid üldse.

Mina arvan, et see tuleks kuidagi paika panna. Mina ei ütle, et aasta pärast. NATO peasekretär Mark Rutte on öelnud, et kolm aastat pärast Ukraina sõda on see võimalik. Saksa või Taani luure on öelnud, et kuus kuud pärast Ukraina sõda on see võimalik.

Meie ülejäänud tegevus ei vasta sellele üldse. Me peame ära otsustama, millal on see võimalik.Siis peaks üle vaatama, kas me selleks ajaks oleme valmis või kas peame kiirendama mingeid protsesse, et selleks ajaks valmis olla. Ma väidan, et me täna niimoodi lihtsalt ei planeerigi oma tegevusi.

Kui uut ohuhinnangut hakatakse tegema, siis mis võiks olla eeldus, millal Venemaa Eestit rünnata võib?

Esimene samm on mõelda, kui kiiresti võib Ukrainas sõda lõppeda. Mina ütlen, et see võib juhtuda poole aasta jooksul. Homme tõenäoliselt mitte, aga me peaksime panema mingi märgi maha ja ma arvan, et see võib juhtuda poole aasta jooksul, võib juhtuda kolme aasta jooksul. Aga mis on see kõige lühem aeg? Ja mina ütleksin kuus kuud.

Nüüd järgmine küsimus on, et kui maailmas kõik sündmused ja asjad langevad kokku ja on soodsad, siis kui palju on Venemaal vaja üldse aega enda ettevalmistamiseks, et teostada midagi sellist sõjalikku, mis nõuaks meilt omakorda sõjaaja kaitseväe kasutamist. Ehk siis mobilisatsiooni ja räägime päris sõjast. Mina arvan jällegi, et selleks ei ole vaja rohkem kui kuus kuud.

Sest kõik see, mida ta täna kasutab igapäevaselt hakkab talle kogunema Ukraina sõja lõppemisel. Kui ta on kuus kuud selliseid asju kogunud, mida ta täna kulutab, siis see on piisav, et teha midagi sõjaväega meie vastu.

Sellepärast ma ütlengi, et meie esimene tärmin on see, millal lõppeb Ukraina sõda. Kas see võib lõppeda kuue kuu jooksul? Jah. Kui palju on neil ettevalmistuseks aega vaja? Kuus kuud? Jah. Selge. Aasta aja pärast võib Venemaa kasutada meie vastu X mahus sõjalist jõudu.

Kas meie ettevalmistused vastavad sellele, kas meie selle X mahus sõjalise jõu suudame ära elimineerida? Ja kui ei suuda, siis me peaksime tegema vastavaid ettevalmistusi. Või on teine võimalus, kirjutame kõik alla, et hoiame pöialt, et seda ei juhtuks ja me ei tee ka mitte midagi.

Kolmas variant on öelda, et väga kehv, kui see juhtub, aga pingutame ja teeme kindlad asjad ära ja kiiremini kui praegu.

Seega ohuhinnangut koostades tulebki lähtuda just võimalusest, et aasta jooksul ongi Eestil reaalne sõjaline oht?

Ma ei kinnita praegu seda aastat, ma tahaks rääkida luureteenistustega. Nemad peaksid ka ütlema, et see on võimalik, ma ei taha seda teha üksinda. Sellepärast ma ei ütle ka täna, kas peaks lähtuma ühest või kolmest aastast.

Me peaksime sellise skeemi paberile panema enda jaoks. Mul on tunne, et täna nii ei käituta. See on absoluutselt arusaadav, kui vaadata, millega kogu poliitika praegu tegeleb. Heremi persooniga, Reformierakonnaga, peaministri otsustega, mingite volituste andmisega. Kuus ohvitseri kirjutasid pika kirja, kuidas Heremile ei tohi liiga palju võimu anda, aga mitte keegi nendest ei räägi ohust.

Me oleksime täna sisuliselt nõus ohverdama kuus kuud, öeldes, et niikuinii midagi ei jõua valmis teha. Ootame, millal tulevad valimised. Kuulge inimesed, kas te siis ei näe ohtu või? Jah, ohtu me näeme küll, aga siis läheb jälle kõik poliitika peale, mis on minu jaoks, imelik.

See viha kellegi vastu või veendumus, et enda tegevuskäik oleks palju parem, on pimestanud kõiki selle ohu suhtes. Okei, ütleme, et see juhtub aasta jooksul. Kui pika aasta jooksul see juhtub? Küsige seda, noh, ma ei tea, Reinsalult, Läänemetsalt, Michalilt, Kõlvartilt. Küsige, mis aja jooksul see võib juhtuda. Las nad panevad ise selle tärmini ja küsige siis, kas me tegutseme nüüd, lähtudes sellest välja öeldud tärminist, piisavalt kiiresti.

Ja nad ei tegele sellega täna. Nad tegelevad mingisuguse, põhimõttelise poliitikaga. Ma väidan, et tegelikult ka ministeeriumid ja ametkonnad elavad üsna sarnast elu. Merilo räägib, et Venemaa võib teha midagi 2027, ükskõik mis tema väite aluseks on. Ja kõik ütlevad, et see on tõsine värk, aga tegevusi on null.

Me räägime kogu aeg, nii et suu vahutab, Venemaa ohust. Sest Venemaa ohust rääkimine on kohustuslik ja moodne, sellega saab olla pildis, aga sellesse ei pea uskuma. Ma tahan seda veidi muuta.

Loe allikast edasi