Me kõik sureme. Inimesed planeerivad detailideni sünnitust, pulmi, puhkust, iluoperatsiooni ja isegi homset õhtusööki, aga surma puhul loodame millegipärast, et kui sellest piisavalt vaikselt mööda hiilida, siis äkki ta ei leia meid üles. „Puuduta mind“ uue hooaja avasaates tegime täpselt vastupidist. Panime surmateema lauale ja küsisime ära küsimused, mida tavaliselt sosistatakse haiglakoridoris või mõeldakse üksi öösel teki all. Kuidas inimene päriselt sureb? Kas ta saab aru, kui lõpp on lähedal? Miks võib dementne inimene enne surma äkitselt täiesti selgeks muutuda? Kas surevale tohib öelda „sa saad terveks“? Ja kõige ebamugavam küsimus – kas vahel oleme hoopis meie need, kes ei lase armastatud inimesel minna?
