Konverentsi ettekanded näitavad hästi Vahtre huvide laiahaardelisust. Ain Mäesalu räägib temast eestlaste muistse vabadusvõitluse uurijana, Kaarel Vanamölder käsitleb kroonikut Gustaff von Lodet ning Anu Raudsepp Sangaste kiriku- ja koolielu edendajat Chilian Rauschertit.

Janet Laidla vaatleb naiste kohta Eesti ajalookirjutuses. Need teemad ulatuvad keskaja allikatest ja võimusuhetest hariduse, kiriku ning seni tagaplaanile jäänud inimeste ajalooni.

Vahtre enda teadustee ühendaski selliseid valdkondi. Tema varane uurimus käsitles Liivimaa nooremat riimkroonikat ajalooallikana. Hiljem uuris ta hingeloendusi ning nende abil Eesti talurahva sotsiaalset struktuuri ja rahvastikulugu. Tänapäeval võib arhiividokumentide, maksunimekirjade ja loendusandmete kasutamine tunduda enesestmõistetav, kuid Vahtre töö aitas näidata, kui palju saab neist allikatest teada mineviku inimeste tegeliku elu, perekondade, majandusliku seisundi ja ühiskondliku muutuse kohta.

Ta ei käsitanud ajalugu üksnes valitsejate, sõdade ja lepingute loona. Vahtre tähelepanu keskmes oli küsimus, kuidas on püsinud ja muutunud eesti talurahvas – ühiskond, millest kujunes hiljem moodne eesti rahvus. Seetõttu huvitasid teda nii Jüriöö ülestõus More ja 13. sajandi vallutuste aeg kui ka kiriku- ja koolimeeste tegevus, rahva vaimne elu ning 18.–19. sajandi demograafilised muutused.

Selline vaatenurk andis tema tööle nõukogude ajal ka sootuks teistsuguse ühiskondliku mõõtme. Ajaloo õpetamine võis olla üks väheseid viise, kuidas hoida elavana arusaama Eesti rahva ajaloolisest järjepidevusest. Vahtre oli nende õppejõudude seas, kes vahendas üliõpilastele rahvusliku iseolemise ideed ka tingimustes, kus iseseisva Eesti käsitlemine ei saanud olla poliitiliselt neutraalne teema.

Olude muutudes aitas Vahtre taastada Tartu Ülikoolis iseseisva Eesti ajaloo kateedri, mis alustas tööd 1. aprillil 1989. Ta juhtis seda 1993. aastani. Tema õpilaste ja mõjutatute seas on ajaloolasi, õpetajaid ning poliitikuid, kelle tegevus on mõjutanud juba taasiseseisvunud Eesti avalikku elu. Vahtre ise oli Eesti Kongressi liige ning kuulus aastail 1991–1992 põhiseaduse assambleesse. Nii jõudis tema akadeemiline huvi riikluse tekkimise ja kestmise vastu ka otseselt uue Eesti Vabariigi põhikorra kujundamisse.

Konverentsi pärastlõuna keskendubki Vahtrele õpetlase, kolleegi ja õppejõuna. Tema tööst räägivad emeriitprofessor Tiit Rosenberg ja professor Mati Laur, eluloole annab laiema vaate Vahtre poeg, samuti ajaloolane Lauri Vahtre. Seejuures ei ole tegemist vaid tagasivaatava austusavaldusega. Ajaloolastele jääb Vahtre pärandisse nõue, et minevikku tuleb uurida rangelt, allikakriitiliselt ja ilma päevapoliitiliste vajaduste järgi painutamata.

Sama mõte on koondatud ka konverentsil esitletavasse raamatusse «Õigus ajaloole». Kirjastuse Ilmamaa välja antud 640-leheküljeline kogumik toob «Eesti mõtteloo» sarjas kokku Vahtre kirjutisi rahvastikust, Jüriööst, vanemast historiograafiast, kirikust, kodakondsusest ja mälestustest.

Kogumiku uurijakreedo on selge: ajalugu tuleb uurida ausalt ja objektiivselt, kuid Eesti minevikku tuleb mõtestada ka selle maa põlisrahva vaatepunktist.

Vahtre ei pidanud ajalugu kivinenud jutustuseks, mida iga põlvkond oma maitse järgi ümber kirjutab. Tema jaoks tuli senist teadmist kriitiliselt kontrollida, tuua käibesse uusi allikaid ja täiustada uurimisviise. Vaidlus oli vajalik, kuid see pidi tuginema tööle allikatega, mitte soovile minevikku hetkevajaduste järgi ümber kujundada.

Mälestuskonverents algab 11. septembril kell 11 Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis. Registreerumine on kohtade täitumise tõttu lõppenud. Ürituse korraldavad Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut ning Õpetatud Eesti Selts.