Räime sõnul käis politsei eelmisel aastal kodus kukkunud inimest aitamas umbes 600 korral. Kokku sai häirekeskus selliseid teateid ligikaudu 900, kuid umbes 300 juhul leiti muu lahendus ja politseipatrulli polnud vaja saata. Räime sõnul oli viis aastat tagasi politseil selliseid väljakutseid mitu korda vähem. Inimesed vananevad ja kukkumisi esineb rohkem, nentis ta.

Samas on sotsiaalministeeriumi andmetel nende 900 kukkumise osakaal vaid 0,2 protsenti kõigist häirekeskuse operatiivteenistustele edastatud sündmustest. 83 protsendis omavalitsustes oli keskmiselt vähem kui üks juhtum kuus ning kümnes omavalitsuses ei registreeritud 2025. aastal ühtegi sellist juhtumit.

Kõik taandub lõpuks rahale

Luhalaiu sõnul võiksid võimalikud lahendused olla omavalitsuseti erinevad. Narvas tegutsevad näiteks heaolumeistrid, mujal võiks abi olla Punasest Ristist, munitsipaalpolitseist, vabatahtlikest, turvafirmadest või sotsiaalteenuseid osutavatest MTÜdest.

Probleem on tema sõnul selles, et ükski võimalik mudel pole veel tervikuna läbi mõeldud. Lahendada tuleb ka see, kuidas liiguvad häirekeskuse ja abiandjate vahel inimese aadress, tervise- ja muud isikuandmed.

Tema hinnangul jõuab vaidlus lõpuks rahani. „Me ei saa mängida seda mängu, et riiklikele institutsioonidele ei jätku raha täiendava tööjõu palkamiseks ja siis kohalik omavalitsus lahendab selle ära ilma rahata,“ sõnas ta.

Ka Räim möönis, et püsiva ööpäevaringse koduabi loomine eeldab raha. Sotsiaalministeeriumi mais valminud analüüsis hinnati ühe lahenduse maksumuseks tema sõnul 37 miljonit eurot, kuid siseministeeriumi hinnangul peaks olema võimalik leida odavam mudel.

Siseministeerium peab praegust korda, kus viimase võimalusena läheb kukkunule endiselt appi politsei, ajutiseks. Püsivaks lahenduseks soovitakse süsteemi, kus abi oleks võimalik korraldada ööpäev läbi. Ent kes selle teenuse üles ehitab, kuidas see toimib ja kes selle eest maksab, see on praegu veel kokku leppimata.